Euroopa Liidu laienemine

ÕIGUSLIK ALUS

Euroopa Liidu lepingu artiklid 49 ja 6.

EESMÄRGID

Euroopa Liidu laienemine ei ole eesmärk omaette. Siiski on see olnud üks kõige tähtsamaid ja edukamaid meetmeid kogu Euroopa edasisel rahumeelsel ühendamisel ning stabiilsuse ja heaolu piirkonna laiendamisel uutele liikmetele.

TAUST

A.Õiguslik raamistik

1. Ühinemise tingimused

Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 49 võib iga Euroopa riik, kes austab lepingu artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid, esitada Euroopa Liitu astumise avalduse. Artikli 6 lõikes 1 kirjeldatakse neid põhimõtteid kui vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtteid, mis on liikmesriikidele ühised.

Viiendat laienemisvooru silmas pidades sätestas Euroopa Ülemkogu 1993. aasta juunis Kopenhaagenis laienemise põhikriteeriumid, mida tulevased liikmed peavad täitma lisaks asutamislepingus nimetatud tingimustele:

– demokraatia, õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ning rahvusvähemuste austamist ja kaitset tagavate institutsioonide stabiilsus,

– toimiv turumajandus ning suutlikkus tulla toime konkurentsisurve ja turujõududega Euroopa Liidus,

– suutlikkus võtta liikmesusest tulenevaid kohustusi, sealhulgas poliitilise, majandus- ja rahaliidu eesmärkide täitmine ning ELi õiguse (acquis communautaire) ühtsete eeskirjade, normide ja poliitika vastuvõtmine.

2. Otsustusprotsess

Kandidaatriik esitab avalduse nõukogule, kes teeb ühehäälse otsuse pärast komisjoniga konsulteerimist ja heakskiidu saamist Euroopa Parlamendilt, kes otsustab liikmete absoluutse häälteenamuse alusel. Ühinemistingimused ja ühinemisega kaasnevad muudatused asutamislepingutes on sätestatud ühinemislepingus, mille peavad ratifitseerima läbirääkijariik ja kõik liikmesriigid (Euroopa Liidu lepingu artikkel 49).

Tegelikkuses koostab ja võtab vastu arvamuse liitu astumise avalduse kohta Euroopa Komisjon, hinnates iga riigi olukorda ühinemiskriteeriumidest lähtuvalt. Komisjon võtab arvesse kandidaatriikide endi esitatud teavet, liikmesriikide hinnanguid, Euroopa Parlamendi raporteid ja resolutsioone, muude rahvusvaheliste organisatsioonide ja finantsasutuste tööd ning ühinemis- ja muude lepingute täitmisel tehtud edusamme. Komisjoni arvamus põhineb tavaliselt analüüsil riigi eeldatavate edusammude kohta tulevikus. Selle hinnangu põhjal teeb Euroopa Komisjon soovituse ühinemisläbirääkimiste alustamise kohta.

Kui nõukogu otsustab ühehäälselt anda läbirääkimisteks mandaadi, võib kandidaatriigi ja kõikide liikmesriikide vahel läbirääkimised avada. Iga kandidaatriigi jaoks koostatakse raamistik, milles määratakse kindlaks ühinemisläbirääkimiste üldsuunised. Enne kui tegelikud läbirääkimised algavad, määratlevad komisjon ja kandidaatriik koos nn sõelumise teel, kui hästi on kandidaatriik ühinemiseks valmis. Iga kandidaatriik koostab võetavate meetmete tegevuskava selle kohta, kuidas ja millal ta viib riigi- ja õigusasutused ELiga ühinemiseks vajalikule tasemele. EL määrab ühinemispartnerluse või Euroopa partnerluse vahendi abil kindlaks reformid ja kohandused, mille kandidaatriik peab ühinemiseks teostama. Läbirääkimised toimuvad ministrite ja suursaadikute tasandil. Need keskenduvad sellele, millistel tingimustel ja millal võtab kandidaatriik vastu kõik kehtivad ELi õigusaktid (tuntakse ka acquis’ nime all, mis tähendab prantsuse keeles „miski, mille suhtes on kokkuleppele jõutud” ja mille üle läbirääkimisi ei peeta) ning rakendab ja kohaldab neid. Ühinemisläbirääkimisi silmas pidades on ELi õigusaktid jaotatud teemade järgi 35 peatükki. Kogu protsessi vältel hoiab komisjon korrapäraste aruanneteja strateegiadokumentide abil nõukogu ja Euroopa Parlamenti kursis kandidaatriikide ettevalmistustega. Euroopa Komisjon jälgib ka võrdlusnäitajatega seotud tingimustele vastavust ja kandidaatriigi edusamme ELi õigusaktide kohaldamisel ja asjaomaste kohustuste täitmisel.

Kui läbirääkimised kõigi peatükkide üle on lõppenud mõlemaid pooli rahuldavalt, lisatakse üksikasjalikud tingimused ühinemislepingu eelnõusse, kus on esitatud kõik üleminekumeetmed ja tähtajad, finantskorralduste üksikasjad ja kaitseklauslid.

B.Varasemad laienemised

Kuue asutajaliikmega ühinesid:

– 1973. aastal Taani, Iiri Vabariik ja Ühendkuningriik;

– 1981. aastal Kreeka;

– 1986. aastal Hispaania ja Portugal;

– 1995. aastal Austria, Soome ja Rootsi.

C.Viies laienemine

ELi viies laienemine on olnud Euroopa Parlamendi arvates ainulaadne, enneolematu poliitilise ja ajaloolise mõõtmega ülesanne, mis annab võimaluse kontinendi edasiseks rahumeelseks integratsiooniks. Euroopa Parlament on asunud seisukohale, et kõikidel taotlejariikidel on õigus saada luba liiduga ühineda. Parlament on siiski väljendanud mitmel korral muret ELi institutsioonilise raamistiku puudulikkuse ja laienenud liidu rahastamiseks vajalike lisaressursside pärast. Samuti on parlament läbirääkimiste käigus rõhutanud vajadust hinnata kandidaatriike lähtuvalt nende headest ja halbadest külgedest ning iga riiki eraldi vaadeldes.

1. Ühinemistaotlused

Küpros (juuli 1990) ja Malta (juuli 1990, uuendatud 1998), Ungari ja Poola (märts ja aprill 1994), Rumeenia ja Slovakkia (juuni 1995), Läti ja Eesti (oktoober ja november 1995), Bulgaaria ja Leedu (detsember 1995), Tšehhi Vabariik ja Sloveenia (jaanuar ja juuni 1996). (Türgi esitas taotluse juba 1987. aastal.)

2. Ühinemisprotsess

1997. aasta detsembris Luxembourgis kogunenud Euroopa Ülemkogu kinnitas komisjoni arvamust liikmeks astumise taotluste kohta ning otsustas alustada laienemisprotsessi ja läbirääkimisi algselt kuue taotlejariigiga: Ungari, Poola, Eesti, Tšehhi Vabariigi, Sloveenia ja Küprosega.

Samuti lepiti kokku tõhustatud ühinemiseelses strateegias. Euroopa Ülemkogul Helsingis 1999. aasta detsembris otsustati alustada läbirääkimisi Rumeenia, Slovaki Vabariigi, Läti, Leedu, Bulgaaria ja Maltaga ning tunnustada Türgit kandidaatriigina.

Läbirääkimiste puhul on kehtinud kaks peamist põhimõtet:

– üks läbirääkimisraamistik,

– eraldi läbirääkimised iga riigiga, mis algavad sobival ajal vastavalt taotleja ettevalmistusastmele ning kulgevad oma tempos.

3. Ühinemiseelne strateegia – vahendid

1994. aastal määratleti Essenis Euroopa Ülemkogul Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikide ELiga ühinemise ettevalmistamise ühinemiseelne strateegia, mis põhines Euroopa lepingutel ja PHARE finantsabi programmi rakendamisel ning „struktureeritud dialoogil”, mis tõi kokku kõik liikmesriigid ja kandidaatriigid aruteludeks ühist huvi pakkuvates küsimustes. 1997. aasta detsembris tegi Luxembourgis kogunenud Euroopa Ülemkogu otsuse kümne Kesk- ja Ida-Euroopa riigi tõhustatud ühinemiseelse strateegia kohta. Strateegia hõlmas kaht vahendit:

– ühinemispartnerlused, mis ühendavad kõik ELi abi vormid ühte raamistikku eesmärgiga rakendada riiklikke programme, et kandidaatriike ühinemiseks ette valmistada. Programmid hõlmavad lühikese ja keskmise tähtajaga prioriteete, mida tuleb acquis’ ülevõtmisel silmas pidada, ning koondavad selleks eesmärgiks eraldatud rahalisi vahendeid;

– ühenduse abi: Euroopa Ülemkogul 1999. aasta märtsis Berliinis otsustati oluliselt suurendada ühinemiseelset abi ning luua kaks erivahendit – ISPA (transport ja keskkond) ja Sapard (põllumajandus ja maaelu arendamine) – täienduseks PHARE programmile, mis sealtpeale keskendus haldus- ja kohtusüsteemi tugevdamisele ning ühenduse õigustiku ülevõtmisele suunatud investeeringute toetamisele. Seoses haldus-, kohtu- ja institutsioonilise suutlikkuse tugevdamise tegevuskavade vastuvõtmisega 2002. aastal ning Euroopa Ülemkogu poolt 2002. aasta oktoobris kinnitatud institutsioonide väljaarendamise üleminekuperioodi erivahendiga suurendati abi veelgi.

Küpros ja Malta said ühinemiseelset abi nõukogu erimääruse alusel aastatel 2000–2004. Abi on olnud suunatud ühtlustamisele ning Küprose puhul kahe kogukonna lähendamisele, mis võiks kaasa aidata poliitilise kokkulepe saavutamisele. Euroopa Ülemkogul 1999. aasta detsembris Helsingis otsustati, et Türgi saab kasutada ühinemiseelset strateegiat oma reformide toetamiseks samamoodi nagu kõik kandidaatriigid.

4. Kümne uue liikmesriigi ajalooline ühinemine 2004. aastal

Ühinemine 1. mail 2004

Euroopa Ülemkogul Kopenhaagenis (12. ja 13. detsember 2002) lõpetati ühinemisläbirääkimised kümne riigiga (Küpros, Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovaki Vabariik ja Sloveenia).

Ajaloolisel hääletusel 9. aprillil 2003 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni laienemisläbirääkimiste lõpetamise kohta Kopenhaagenis ning andis ametlikult nõusoleku läbirääkimised lõpetanud kümne riigi liikmeks saamise taotlusele, millega avanes võimalus sõlmida ühinemisleping. Seejärel, alates 1. maist 2003 said ühinevate riikide parlamentide liikmed osaleda vaatlejatena Euroopa Parlamendi töös.

Kümne uue liikmesriigiga kirjutati alla üks ühinemisleping 16. aprillil 2003 Ateenas. Kõikides ühinejariikides, välja arvatud Küpros, oli Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses korraldatud rahvahääletus ning kõigi tulemus oli positiivne.

Uued liikmesriigid ühinesid ELiga 1. mail 2004.

Ühinemisjärgne järelevalve

Euroopa Komisjoni järelevalve uute liikmesriikide kohustuste täitmise üle on mõeldud selleks, et suunata ühinejariike nende pingutustes liikmesusest tulenevate kohustuste täitmisel ning anda kindlustunnet olemasolevatele liikmesriikidele. Lisaks üldisele majanduslikule kaitseklauslile lisati ühinemislepingusse ka siseturu toimimist ning justiits- ja siseasju käsitlevad erikaitseklauslid ettenägematute arengute puhuks, mis ühinemisjärgse esimese kolme aasta jooksul võivad ilmneda.

Rohkem kui aasta pärast ühinemist ei ole ilmnenud suuri probleeme integreerumisel. Selline edu on tingitud suures osas ELi rõhuasetusest, mille kohaselt ühinejariigid peavad ühinemiseks põhjalikult valmistuma ning neid abistab ja toetab Euroopa Komisjon. Ühinemiseelse ettevalmistuse käigus oli võimalik kindlaks teha peamised puudujäägid ja need kõrvaldada, tänu millele kaitseklausleid ei ole olnud tarvis kohaldada.

5. Bulgaaria ja Rumeenia

Ühinemisläbirääkimised Bulgaaria ja Rumeeniaga lõpetati 2004. aasta detsembris, nähes ette nende riikide ühinemise 1. jaanuaril 2007. Kokkulepitud ühinemistingimused olid sarnased 1. mail 2004 ühinenud kümne uue liikmesriigi ühinemistingimustega. Kõnealust ühinemist loeti poliitiliselt sama „viienda laienemise” alla kuuluvaks. Euroopa Parlament andis nõusoleku Bulgaaria ja Rumeenia ELi vastuvõtmiseks 13. aprillil 2005. 25. aprillil 2005 kirjutati alla üks ühinemisleping, mis seejärel ratifitseeriti. Pidades silmas 2007. aasta algul toimuvat ühinemist, osales Euroopa Parlamendis alates 26. septembrist 2005 vaatlejana 35 Rumeenia ja 18 Bulgaaria parlamendiliiget.

Ühinemisläbirääkimiste lõpetamise ja ühinemise vahele jääv ajavahemik oli pikem, kuna Bulgaarial ja Rumeenial tuli veel teha märkimisväärseid pingutusi. Erilist rõhku pandi seetõttu veel täitmata kohustuste tõhustatud järelevalvele, et tagada mõlema riigi täielik valmisolek ühinemiseks ettenähtud tähtajal. Kui pingutustest ja ELi abist hoolimata esines mõlemal riigil enne ühinemist veel ikka tõsiseid raskusi, nähti ette, et komisjon võib kasutada mitut kaitseklauslit, sealhulgas võimalust lükata ühinemine aasta võrra edasi. Seda klauslit kümne uue liikmesriigi puhul ei olnud. Kaks riiki ühinesid ELiga viimaks 1. jaanuaril 2007.

D.Liidu kohandamine (institutsiooniline korraldus)

Et tulla toime ühinemisest tingitud väljakutsetega, tagades samal ajal, et ühinemine ei ohusta juba saavutatud integratsiooni taset ning selle jätkumist, pidi EL ka oma institutsioonilist korraldust kohandama. Amsterdami lepingu protokollis institutsioonide kohta sätestati selliste kohanduste üldjooned ja kord.

Nice’i lepingus (*1.1.4.) (alla kirjutatud 26. veebruaril 2001 ning jõustunud 1. veebruaril 2003), selle protokollis laienemise kohta ja deklaratsioonides sätestati Euroopa Parlamendi kohtade arvu ja jaotuse määramise põhimõtted ja meetodid, häälte arv nõukogus ning komisjoni kvalifitseeritud häälteenamuse künnis ja komisjoni koosseis. Ühtlasi määrati ka, et Euroopa Parlamendi liikmete maksimaalne arv on 27 liikmesriigi puhul 732 (eeldades juba Rumeenia ja Bulgaaria ühinemist 5. laienemise osana), kusjuures liikmete arvu suurendatakse järk-järgult vastavalt kandidaatriikide tegelikule ühinemiskuupäevale. Bulgaaria ja Rumeenia puhul põhines nende kahe riigi ühinemisleping (aprill 2005) juba 1. novembril 2006. aastal jõustuma pidanud põhiseaduse lepingu õigusraamistikul. Raskuste ilmnemisel põhiseaduse lepingu ratifitseerimisel, mis tekkisid näiteks seoses sellega, et Prantsusmaa ja Madalmaad ütlesid „ei” vastavalt 2005. aasta mais ja juunis peetud referendumitel lepingu heakskiitmise kohta, oli ühinemislepingus sätestatud siiski võimalus, et uued liikmesriigid ühinevad „vana” liiduga.

Lissabonis 19. oktoobril 2007 leppisid Euroopa Liidu liikmesriigid kokku Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu muutmise lepingu eelnõu (edaspidi tuntud kui Lissaboni leping) tekstis. Uuele Lissaboni lepingule kirjutasid riigipead ja valitsusjuhid ametlikult alla 13. detsembri 2007. aasta Euroopa Ülemkogul. See on viimane samm seoses Euroopa Liidu institutsioonide reformimise käimasolevate jõupingutustega, mis algatati 2002. aasta veebruaris Euroopa Tulevikukonvendiga ja mis jätkusid ebaõnnest saadetud põhiseaduse lepinguga. Lissaboni leping peaks jõustuma 1. jaanuaril 2009 pärast seda, kui lepingu on ratifitseerinud kõik 27 liikmesriiki. Siiski ei ole lepingu ratifitseerimine veel kindel Iirimaa öeldud „ei” tõttu 2008. aasta juuni referendumil. On ebatõenäoline, et 1. jaanuari tähtajast kinni peetakse.

Kuigi Euroopa Liidu lepingu põhilisi artikleid (artikkel 49 ja artikli 6 lõige 1) laienemistingimuste kohta ei ole oluliselt muudetud, sisaldab Lissaboni leping põhiseaduse lepingu peamisi välispoliitikaalaseid uuendusi. Muu hulgas nähakse ette välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha loomine, kes on nii välisasjade nõukogu eesistuja kui ka Euroopa Komisjoni asepresident ning keda abistab Euroopa välisteenistus.

E.Liidu laienemine tulevikus

1. Türgi

Türgi esitas ELi liikmeks saamise taotluse 1987. aastal. 1999. aasta detsembris Helsingis kogunenud Euroopa Ülemkogu tunnistas Türgi ametlikult kandidaatriigiks võrdsetel alustel teiste kandidaatriikidega. Sellest sai alguse Türgi ühinemiseelne strateegia, mis töötati välja selleks, et tõhustada ja toetada reformiprotsessi finantsabi ja muude koostöövormidega. 2004. aasta detsembris kogunenud Euroopa Ülemkogu otsustas alustada Türgiga ühinemisläbirääkimisi 3. oktoobril 2005. Otsus põhines komisjoni 2004. aasta oktoobri soovitusel, milles soovitati alustada ühinemisläbirääkimisi tingimusel, et Türgi rakendab kohtusüsteemis teatavaid olulisi õigusnorme. Pärast intensiivseid arutelusid nõukogus ja Euroopa Parlamendis ning liikmesriikides alustati ühinemisläbirääkimisi Türgiga 3. oktoobril 2005. Euroopa Parlament andis toetuse Türgiga ühinemisläbirääkimiste pidamiseks 28. septembril 2005. Parlament väljendas siiski oma rahulolematust, et Türgi valitsus ei tunnusta ametlikult Küprose valitsust, ning lükkas edasi hääletuse ELi-Türgi tolliliidu laiendamise küsimuses kümnele uuele liikmesriigile. Euroopa Parlament kutsus ka Türgit üles tunnistama Armeenia genotsiidi.

Kuigi Türgi on teinud õigusloome ja õigusaktide praktilise rakendamise osas edusamme, saab reformiprotsessi jätkusuutlikkus ja pöördumatus kinnituse alles pika aja jooksul. Euroopa Parlament märkis 15. detsembri 2004. aasta resolutsioonis, et läbirääkimisprotsess Türgiga on oma iseloomult „lahtine protsess ning ei saa tagada, et see viib „a priori” automaatselt ühinemiseni […]”.

Euroopa Parlamendi viimases, 21. mai 2008. aasta resolutsioonis komisjoni aruande kohta, milles käsitletakse Türgi edusamme 2007. aastal, korratakse, et ühinemisläbirääkimised on oma iseloomult lahtise tulemusega protsess, ning rõhutatakse, et ajakohastamine on eelkõige Türgi enda huvides. Lisaks märgitakse, et edasine viivitamine reformikavadega kahjustaks tõsiselt läbirääkimiste kulgu. Parlamendiliikmed lisavad, et uus põhiseadus on ainus viis, millega valitsus saab tagada riigi ja religiooni eraldatuse, ning et kõnealusesse protsessi tuleb kaasata kõik kodanikuühiskonna esindajad. Uue põhiseadusega tuleks ka tagada sooline võrdõiguslikkus ja uuesti kinnitada naiste inimõigusi kui üksikisiku õigusi.

Seoses sõnavabadusega on Euroopa Parlament arvamusel, et parim lahendus oleks Türgi põhiseaduse artikli 301 ja teiste rahvusvahelise õigusega tagatud sõnavabadust ebaseaduslikult kitsendavate seadusesätete tühistamine.

Raportis kutsutakse lisaks relvajõude üles tunnustama tsiviilkontrolli täielikult ja ühemõtteliselt.

Euroopa Parlament nõuab tungivalt, et Türgi valitsus teeks poliitilise algatuse kurdi küsimuse lõplikuks lahendamiseks, sealhulgas koostaks kõikehõlmava üldkava, et edendada Türgi kaguosa sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist arengut. Lisaks nõudis Euroopa Parlament Türgilt tungivalt, et ta ei osaleks üheski ebaproportsionaalses sõjalises operatsioonis, mis on seotud Iraagi territooriumile tungimisega.

2. Horvaatia

Horvaatia esitas Euroopa Liidu liikmeks saamise taotluse 2003. aasta veebruaris. Pärast Euroopa Komisjoni 2004. aasta aprilli positiivset arvamust ja soovitust tegi Euroopa Ülemkogu 2004. aasta juunis otsuse Horvaatia kandidaatriigiks arvamise kohta. Euroopa Ülemkogu otsustas 2004. aasta detsembris, et ühinemisläbirääkimisi alustatakse 17. märtsil 2005, tingimusel et Horvaatia teeb täielikku koostööd Haagis asuva ÜRO endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (EJRK). Kuid nõukogu otsustas 2005. aasta märtsis, nii nagu oli leidnud ka Haagi kohtu peaprokurör, et Horvaatia ei tee EJRKga täielikku koostööd. Horvaatia jaoks olulise ja positiivse märgina võttis EL siiski vastu läbirääkimisraamistiku. Seega tuli Horvaatial enne läbirääkimiste alustamist kõrvaldada ainus järelejäänud takistus ja võtta tõhustatud meetmeid kohtuga täieliku koostöö tagamiseks. Kuna hiljem leiti, et see viimane takistus on kõrvaldatud, avati ühinemisläbirääkimised Horvaatiaga ametlikult 3. oktoobril 2005. Nõukogu kinnitas oma järeldustes siiski, et kui koostöö EJRKga osutub mingil ajahetkel vähem kui täielikuks koostööks, siis võib see viia läbirääkimiste peatamiseni.

Euroopa Parlamendi viimases, 10. aprilli 2008. aasta resolutsioonis komisjoni Horvaatiat käsitleva 2007. aasta eduaruande kohta tuletatakse meelde, et „kõikide Lääne-Balkani piirkonna riikide tulevik” on „reaalselt Euroopa Liidus”, ning öeldakse, et „Horvaatia on liikumas kindlalt Euroopa Liidu täisliikmesuse poole”, eeldusel et ta jätkab vajalike tingimuste täitmist. Euroopa Parlament õnnitleb Horvaatiat seoses siiani saavutatud positiivsete tulemustega läbirääkimispeatükkide avamisel, uute peatükkide avamiseks vajalike kriteeriumide täitmisel ja Horvaatia õigusaktide vastavusse viimisel ELi standarditega. Kuid resolutsioonis rõhutatakse ka teatavat muret seoses kohtureformi, haldussuutlikkuse ja korruptsiooniga ning endiselt lahendamata piiriküsimustega naabritega, eriti Sloveenia ning Bosnia ja Hertsegoviinaga. Euroopa Parlament „jagab komisjoni seisukohta, et Horvaatia suurenenud jõupingutuste ja ELi institutsioonide pideva toe abil tuleks ühinemisläbirääkimised igal juhul 2009. aastal lõpetada”.

3. Teised Lääne-Balkani riigid

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik esitas liidu liikmeks saamise taotluse 2004. aasta märtsis. Euroopa Komisjon võttis taotlust käsitleva arvamuse vastu 9. novembril 2005, märkides riigi olulisi edusamme. Pärast komisjoni soovitust tegi Euroopa Ülemkogu 17. detsembril 2005 otsuse riigi kandidaatriigiks arvamise kohta. Komisjon ega nõukogu ei ole veel välja pakkunud ega märkinud ühinemisläbirääkimiste alguskuupäeva. Euroopa partnerluse (mille nõukogu võttis vastu 30. jaanuaril 2006) raames on määratud kindlaks poliitiliste, õigusaktide, institutsiooniliste ja majanduslike reformide prioriteedid.

Ühinemisläbirääkimised ei alga enne, kui riik on saavutanud piisava taseme ühinemiskriteeriumidele vastamisel. Kõnealust taset hindas komisjon uuesti oma 2006. aasta lõpus koostatud eduaruandes.

Euroopa Parlamendi viimases, 10. aprilli 2008. aasta resolutsioonis komisjoni aruande kohta, milles käsitletakse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi edu 2007. aastal, korratakse, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kahepoolne nimevaidlus Kreekaga ei tohiks takistada endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ühinemisprotsessi.Raportis tervitatakse valitsuse saavutusi „Ohridi raamlepingu rakendamisel”, milles käsitletakse riigi rahvustevaheliste suhete poliitilisi aspekte, juhtides samal ajal tähelepanu „romide kogukonna jätkuvale diskrimineerimisele”. Euroopa Parlament tunnustab valitsust ka majandusvaldkonnas tehtud edusammude ning mitmesuguste oluliste prokuratuuriseaduste vastuvõtmise eest.

Parlamendiliikmed avaldavad kahetsust, et endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik allkirjastas kahepoolse puutumatusleppe Ameerika Ühendriikidega, mis jätab selle riigi kodanikud erandkorras välja Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu jurisdiktsioonist, mis „on vastuolus ELi standardite ja poliitikaga”.

Seoses riigi jätkuva probleemiga kahepoolse nimevaidluse osas Kreekaga tervitatakse raportis suurenenud kahepoolset koostööd ning inimestevahelisi suhteid endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Kreeka vahel.

Raportis märgitakse rahuloluga, et piirkonnas on peetud kahepoolseid läbirääkimisi ÜRO ja erisaadiku Matthew Nimitzi juhtimisel, et leida mõlemale poolele vastuvõetav lahendus riigi nimest tulenevatele erimeelsustele. Euroopa Parlament kutsub mõlemaid pooli kasutama võimalust, et leida kompromisslahendus, et kõnealune küsimus ei takistaks jätkuvalt endisel Jugoslaavia Makedoonia Vabariigil ühineda rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu on ette nähtud siiani kehtiva 1995. aasta vahelepinguga.

Ka teistel Lääne-Balkani riikidel (Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ja Kosovo (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1244/1999 alusel) ning Montenegro) on väljavaated saada ELi liikmeks. Seda tunnustati 2000. aastal Euroopa Ülemkogul Feiras ning kinnitati hiljem toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumistel. Need riigid suunduvad ELi poole sõltuvalt sellest, kuivõrd igaüks neist täidab ELi liikmesuse 1993. aasta Kopenhaageni kriteeriume ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi erikriteeriume. ELiga ühinemise suunas liikumisel jääb eeltingimuseks täielik koostöö ÜRO endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga. Stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsess, mida täiendati 2003. aasta Thessaloníki Euroopa Ülemkogul, jääb ELi poliitika raamistikuks selle piirkonna puhul kuni ELi liikmeks saamiseni.

euroopa parlamendi roll

Euroopa Parlamendi kõige olulisemad volitused seoses laienemisega seisnevad selles, et iga riigi ELiga ühinemiseks on vaja ka Euroopa Parlamendi nõusolekut (Euroopa Liidu lepingu artikkel 49). Neid volitusi kasutatakse alles lõppfaasis, kui läbirääkimised on lõpetatud.

Kuid arvestades Euroopa Parlamendi tähtsat rolli, on teised institutsioonid olnud huvitatud parlamendi osalemise tagamisest algusest peale. Parlamendil on oluline roll ka seoses ühinemise finantsaspektidega, sest parlament on üks ELi kahest eelarvepädevast institutsioonist. Euroopa Parlamendis vastutab laienemisega seotud töö koordineerimise ja parlamendis vastuvõetud seisukohtade ning erikomisjonide, nagu ka parlamendi ja kandidaatriikide ühiskomisjonide tegevuse kooskõla tagamise eest väliskomisjon.

Euroopa Parlamendi viimases, 10. juulil 2008. aastal vastu võetud seisukohas komisjoni teatise „Laienemisstrateegia ja peamised väljakutsed aastateks 2007–2008” kohta korratakse parlamendi kindlat toetust kõigile kandidaatriikidele ja selge liidu liikmeks saamise väljavaatega riikidele, kuid märgitakse samuti, et liit peab tegema edusamme uute liikmete vastuvõtmise võime tugevdamisel ning et seda võimet tuleb täielikult arvesse võtta. Samuti rõhutatakse, et liidu naabrus- ja laienemispoliitika vahelise lünga täitmiseks on vaja sisukamat poliitikat.

Kõnealuses omaalgatuslikus raportis märgib parlament, et „varasemad laienemised on olnud väga edukad ning toonud kasu nii ELi vanadele kui ka uutele liikmesriikidele”. Samuti tuletatakse meelde, et „igale laienemisele peab järgnema piisav konsolideerumise ja poliitilise koondumise aeg” liidus, kui EL tahab jätkata tõhusat toimimist.

Parlamendiliikmed leiavad seetõttu, „et laienemise ja seega ka ELi poliitilise integratsiooni protsess saab olla edukas vaid juhul, kui kandidaatriigis on ELi liikmeks saamisele selge ja pikaajaline avalik toetus”. Euroopa Parlamendi resolutsioonis tuletatakse „liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele meelde, et nende kohus on üldsust piisavalt teavitada varasemate laienemiste positiivsetest saavutustest”.

Seoses tulevaste laienemistega rõhutatakse raportis, et „liit peab pingutama uute liikmete vastuvõtmise võime suurendamiseks”. Parlament tuletab sellega seoses meelde „vajadust viia läbi vajalikud sisereformid, mille eesmärk on muuhulgas tõhususe suurendamine, sotsiaalne ühtekuuluvus ja demokraatliku vastutuse tugevdamine”. Parlamendiliikmed on samuti „veendunud, et iga uus liikmesriik peaks püüdma enne liiduga ühinemist lahendada oma tähtsamad siseprobleemid, eelkõige tema territooriumi ja põhiseadusliku korraga seotud küsimused”. Parlament rõhutab, et ELi laienemisstrateegia juhtpõhimõtted peaksid olema konsolideerimine, tingimuslikkus ja teabevahetus.

Parlamendiliikmed märgivad, et ELi „võime võtta vastu uusi liikmeid seondub liidu suutlikkusega määrata teataval ajahetkel kindlaks ning seejärel saavutada oma poliitilised eesmärgid”, ning on seisukohal, et termin „uute liikmete vastuvõtuvõime” koosneb neljast osast: läbirääkijariigid peaksid ELi poliitiliste eesmärkide saavutamisele kaasa aitama, mitte neid kahjustama, liidu institutsioonid peaksid olema tõhusad ja tulemuslikud, liidu rahalised vahendid peaksid olema piisavad ning tuleks kehtestada teabevahetusstrateegia üldsuse teavitamiseks laienemise tagajärgedest.

Raportis kinnitatakse, et „Euroopa naabruspoliitikas osalemine ei asenda ei põhimõtteliselt ega praktiliselt liidu liikme staatust ega tähenda etappi, mis peab viima liikmeks saamiseni”. Euroopa Parlament leiab siiski, et Euroopa naabruspoliitika ja laienemisstrateegia vahel on õiguslik lõhe, mis tuleb ületada. Seetõttu on parlamendiliikmed seisukohal, et EL peaks „looma ühisel poliitikal rajaneva ala”, mis on seotud demokraatia, inimõiguste ja õigusriigiga.

Parlament toetab edasist piirkondlikku koostööd Musta mere piirkonnaga, kutsudes üles sõlmima Musta mere koostöölepingu, „kuhu peaksid võrdsete partneritena kuuluma EL, Türgi ja kõik Musta mere äärsed riigid ning kuhu püütaks täielikult kaasata Venemaa ja millest võiks hiljem kujuneda Musta mere liit”.

Georgios Ghiatis
07/2008