Inimõiguste ja demokraatia kaitse
Lähtudes oma aluspõhimõtetest, milleks on vabadus, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine ning õigusriigi põhimõtted, jääb Euroopa Liit välissuhetes kindlaks demokraatiat ja inimõigusi toetavale poliitikale. Praktikas kasutatakse Euroopa Liidu inimõiguste poliitikas mitmesuguseid instrumente, millega viiakse inimõigustega seotud küsimused kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja programmidesse ning rahastatakse konkreetseid projekte ELi rahastamisvahendite kaudu, et edendada ja kaitsta inimõigusi.
TAUST
Euroopa Liidu lepingu artiklis 6, mis on põhjapanev inimõigustealane õiguslik säte, on öeldud: „Liit on rajatud vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ning õigusriigi põhimõtetele.”
Lissaboni lepingu artiklis 2 (konsolideeritud versioon, ratifitseerimine pooleli) laiendatakse seda kinnitust, sätestades: „Liit rajaneb sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine.” Liidu välissuhete osas kinnitatakse samas artiklis, et liit taotleb „vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist”.
EESMÄRGID
Lisaks on Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatud, et üks ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eesmärke on „arendada ja tugevdada demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist”.
Lisaks on EÜ asutamislepingu arengukoostööd käsitlevas jaotises sätestatud, et „ühenduse poliitika sel alal aitab kaasa üldisele eesmärgile austada demokraatia ja õigusriigi arendamist ja tugevdamist ning inimõigusi ja põhivabadusi” (EÜ asutamislepingu artikkel 177).
Lissaboni lepingu artiklis 21 (konsolideeritud versioon, ratifitseerimine pooleli) kinnitatakse ja laiendatakse neid avaldusi: „Liidu tegevus rahvusvahelisel areenil tugineb põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine, arendamine ja laienemine ning mida liit soovib edendada ka ülejäänud maailmas: demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine.”
POLIITIKAVAHENDID
A. Üldist
1. Otsustusprotsess ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas
Üldiselt tegelevad ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning Euroopa Ühenduse kaubandus- ja arengupoliitika raames esilekerkivate inimõigustealaste küsimustega ELi välisministrid üldasjade ja välissuhete nõukogus, mis tuleb kokku üks kord kuus. Praktilisel tasandil nõukogus on ELi välissuhtlusega seonduvate inimõiguste küsimustega tegelemine nende ametnike ülesanne, kes kuuluvad nõukogu inimõiguste töörühma. See töörühm koosneb üldiselt liikmesriikide välisministeeriumide inimõiguste osakondade juhtidest ning samuti komisjoni esindajast.
2. Ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja isikliku inimõiguste esindaja määramine
29. jaanuaril 2007. aastal määras peasekretär ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solana dr Riina Kionka oma isiklikuks inimõiguste esindajaks ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. Dr Kionka on teine inimene pärast Michael Matthiessenit, kes asub sellele ametikohale, mille nõukogu lõi 2004. aasta detsembris ELi inimõiguste poliitika sidususe ja järjepidevuse suurendamiseks.
3. Inimõiguste ja demokratiseerimispoliitika süvalaiendamine ELi välissuhetes
Süvalaiendamine on protsess, millega inimõiguste ja demokratiseerimise küsimused integreeritakse ELi poliitiliste otsuste tegemise ja rakendamise kõikidesse aspektidesse, kaasa arvatud välisabi. Euroopa Komisjon esitas sellekohased meetmed esimest korda oma 2001. aasta mai teatises ELi rolli kohta inimõiguste ja demokraatia edendamisel kolmandates riikides. 2006. aastal kiitis Euroopa Liidu Nõukogu poliitika- ja julgeolekukomitee heaks soovitused süvalaiendamisalaste lisameetmete kohta, näiteks ÜRO eriraportööride raportite ja lepingute järelevalve organite soovituste süstemaatilisem kasutamine, samuti inimõiguste kaitse süstemaatiline käsitlemine kõigis Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) operatsioonide etappides.
4. ELi suuniste vastuvõtmine võtmetähtsusega inimõiguste poliitika küsimustes
ELi inimõigustealased suunised on Euroopa Liidu Nõukogu vastuvõetud poliitikadokumendid. Suunised on erinevate ELi üksuste jaoks praktiline inimõiguste poliitika töövahend, mis võimaldab järjekindlat tegevust mitmes võtmetähtsusega valdkonnas: surmanuhtlusevastased meetmed (1998), inimõigustele keskendunud dialoogide loomine (2001), piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastased meetmed (2001), laste kaitsmine relvastatud konfliktides (2003) ning inimõiguste kaitsjate kaitsmine (2004), rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimine (2005) ja viimati 2007. aasta detsembri suunised lapse õiguste kohta. EL on kõikide nende suuniste puhul võtnud erimeetmeid ja andnud liikmesriikidele soovitusi.
5. Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus
1. jaanuaril 2007 jõustus uus määrus Euroopa demokraatia ja inimõiguste rahastamisvahendi kohta. See on võtmetähtsusega ELi rahalise abi rahastamisvahend inimõiguste ja demokraatia edendamiseks. Praktikas toimub see tihti nende kodanikuühiskonna osapoolte toetamise abil, kes kolmandates riikides inimõiguste ja demokraatia heaks töötavad. See on järjeks varasemale Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatusele (aastatel 1994–2006), mille jooksul igal aastal eraldati umbes 120 miljonit eurot projektidele, millega edendati inimõigustealast olukorda ja demokraatiat kolmandates riikides kogu maailmas.
Vastavalt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi strateegiale aastateks 2007–2010 keskendutakse demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist rahastamisel eriti järgmistele valdkondadele:
– inimõiguste ja põhivabaduste austamise tugevdamine riikides, kus need on kõige suuremas ohus;
– kodanikuühiskonna rolli tugevdamine inimõiguste ja demokraatlike reformide edendamisel;
– peamiste ELi inimõigustealaste suunistega hõlmatud valdkondade toetamine;
– rahvusvahelise inimõigustealase raamistiku toetamine;
– ELi valimisvaatlusmissioonid.
6. Iga-aastase inimõiguste aruande koostamine
Alates 1999. aastast on nõukogu avaldanud igal aastal inimõiguste aruande, et muuta oma poliitika ja tegevus selles valdkonnas läbipaistvamaks, Euroopa Parlament aga on avaldanud alates 1984. aastast igal aastal aruande inimõiguste olukorra kohta maailmas.
B. ELi algatused kolmandates riikides
1. Inimõiguste ja demokraatia klausel ELi välislepingutes
Alates 1995. aastast lisas EL kõikidesse kolmandate riikide või piirkondlike organisatsioonidega sõlmitud kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse ning mitmesugustesse assotsiatsiooni- ja koostöölepingutesse inimõiguste klausli. See on „olulise tähtsusega klausel”, millega nähakse ette, et inimõiguste austamine ja demokraatlikud põhimõtted on lepinguosaliste sise- ja välispoliitika aluseks ning lepingu oluline osa. Sellele järgneb tihti täiendav klausel, mille kohaselt lepingut ei täideta, kui seda olulist osa rikutakse. Inimõiguste klausli alusel võetavate meetmete vorm võib olla erinev, alates koostöö ulatuse vähendamisest või selle peatamisest ning lõpetades tõsisemate sanktsioonidega.
2. Ühisstrateegiad, -meetmed ja -seisukohad
EL püüdleb inimõiguste ja demokraatia alaste eesmärkide poole, määrates kindlaks üldpõhimõtted, millele tema poliitika rajaneb. Need põhimõtted võivad kajastuda ühisstrateegiates, kui ELil ja tema liikmesriikidel on olulised ühishuvid (nt Venemaa, Vahemere piirkond), ühismeetmetes, kui peetakse vajalikuks ELi vahetut sekkumist (ELi eriesindajate määramine ning kriisiohjeoperatsioonid), või ühisseisukohtades, kui on vaja esitada ELi seisukoht konkreetses geograafilises või valdkondlikus küsimuses. Ehkki need vahendid ei ole spetsiaalselt inimõiguste kaitsmiseks loodud, kasutatakse neid sageli sel eesmärgil.
3. Demaršid ja deklaratsioonid
ELi eesistujariigi, eesistujakolmiku või mõne liikmesriigi poolsed diplomaatilised demaršid kõikide liikmesriikide nimel kolmanda riigi ametivõimude suhtes on oluline mõjutusvahend. Need esitatakse tavaliselt konfidentsiaalselt ja nendega tuletatakse ametiasutustele meelde nende rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi kas teatud valdkonnas (nt kividega surnuks loopimine, surmanuhtlus) või inimõiguste kaitsja või inimõigusorganisatsiooni ähvardava ohuga seoses. 2007. aastal tehti üle 90 demarši seoses piinamise ja väärkohtlemisega. Üldised surmanuhtlust puudutavad demaršid tehti peaaegu 30 riigis. Samal põhimõttel võidakse kasutada ka avalikke deklaratsioone, et kutsuda valitsust üles austama inimõigusi või tervitada positiivset arengut (nt valimiste korraldamine).
4. Poliitiline dialoog ja inimõigustealased eridialoogid
Inimõigusi käsitletakse süstemaatiliselt poliitilises dialoogis, mida Euroopa Liit peab ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kolmandate riikidega või piirkondlike rühmadega. Lisaks on Euroopa Liit alustanud spetsiaalseid inimõigustealaseid kõnelusi järjest enamate riikidega, millest esimesed olid Hiina ja Iraan. 2001. aastal võttis nõukogu vastu Euroopa Liidu suunised inimõigustealaste dialoogide kohta. Nende suuniste kohaselt peaksid inimõigustealased dialoogid hõlmama kõnelusi koostöö tugevdamise kohta inimõiguste valdkonnas, kus võetakse arvesse ELi väljendatud muret inimõiguste olukorra pärast asjaomases riigis ja püütakse inimõiguste olukorda kõnealuses riigis parandada. 2007. aastal lepiti kokku, et ELi ja Aafrika Liidu inimõiguste dialoog peaks olema ELi-Aafrika strateegilise partnerluse lahutamatu osa. See oli esimene kord, kui EL üksusena alustas inimõiguste dialoogi teise üksusega, mis ei ole riik. Peamiseks ülesandeks inimõigusalastes dialoogides on minna edasi hästi tuntud seisukohtade kordamisest ja jõuda inimõiguste olukorra konkreetse paranemiseni kohapeal.
PRAEGUNE OLUKORD
ELi inimõiguste poliitika eesmärk on edendada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas kodanikuõigusi, poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurialaseid õigusi. Siiski on ELi tegevusvaldkonnaks olevate inimõigustealaste küsimuste laia spektri raames mõned inimõiguste ja demokraatia edendamise teemad, mis on viimasel ajal Euroopa Liidus erilise tähelepanu alla võetud.
A. Võitlus surmanuhtluse vastu
Euroopa Liit propageerib aktiivselt surmanuhtluse kaotamist 1998. aastal vastu võetud suuniste kohaselt. Need käsitlevad suhteid kolmandate riikidega surmanuhtlusega seotud küsimustes. EL kutsub surmanuhtlust rakendavaid riike üles võtma kõiki vajalikke meetmeid surmanuhtluse kaotamiseks ja esimese sammuna kaotamise suunas kehtestama sellele vähemalt moratooriumi. Olemasolevaid rahastamisvahendeid on kasutatud selle poliitika toetuseks konkreetsete projektide rahastamiseks. Aastatel 1994–2008 rahastas Euroopa Komisjon umbes 30 surmanuhtlusevastast projekti kogu maailmas, mille üldeelarve oli umbes 15 miljonit eurot. ELi tegevus selles valdkonnas hõlmab ka ELi surmanuhtlusealast aastaülevaadet maailma surmanuhtlusevastase päeva puhul, mida tähistatakse 10. oktoobril.
B.Võitlus piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval viisil kohtlemise või karistamise vastu
Kooskõlas 2001. aasta aprillis vastuvõetud ELi piinamisvastaste suunistega osaleb EL jõuliselt globaalses võitluses piinamise vastu. EL on seda poliitikat aktiivselt järginud nii kahepoolsel, piirkondlikul kui ka mitmepoolsel tasandil. Euroopa Liidul oli juhtiv roll, kui ÜROs võeti 2002. aasta detsembris vastu piinamisvastase konventsiooni vabatahtlik protokoll, mis jõustus 22. juunil 2006. Protokolliga luuakse riiklike ja rahvusvaheliste külastusmehhanismide süsteem, kinnipidamiskohtade külastamisega piinamist ära hoida. ÜRO rahvusvahelisel piinamisohvrite toetamise päeval 26. juunil 2008 rõhutas Euroopa Liit taas, kui tähtsaks ta peab piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise kaotamist kogu maailmas ning piinamise ohvrite täielikku rehabiliteerimist.
C.Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja võitlus karistamatuse vastu
EL on teinud endale ülesandeks veenda diplomaatiliste demaršide, teadlikkuse tõstmise algatuste ja rahalise toetuse abil riike ratifitseerima Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi, mis jõustus 2002. aastal. ELi poliitika Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes sisaldub 2003. aastal kokku lepitud ühises seisukohas, mida täiendab 2004. aasta tegevuskava. Selle tulemusel lisati Rooma statuudi ratifitseerimise ja rakendamise säte juba 2005. aastal Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidega sõlmitud Cotonou lepingusse. See kajastab ELi ja AKV riikide toetust globaalsetele haldusasutustele. Sellest ajast on kõigisse kolmandate riikidega sõlmitud partnerluslepingutesse lisatud samalaadsed sätted.
D. Lapse õigused
2007. aasta detsembris võttis ELi nõukogu vastu uued ELi suunised lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta. Seda, millist tähtsust omistab EL laste õiguste edendamisele, kajastasid juba varasemad suunised laste ja relvastatud konfliktide kohta (2003), milles käsitleti relvastatud konfliktide mõju lastele lühikeses, keskmises ja pikaajalises perspektiivis.
E. Naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus
Alates 1995. aasta maailma naistekonverentsist Pekingis on ELil olnud oluline roll naiste inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisel nii liidus kui ka kolmandates riikides. Järgides sooküsimuste süvalaiendamise poliitikat, taotleb Euroopa Liit naiste ja meeste prioriteetide integreerimist kõigisse võtmetähtsusega poliitikavaldkondadesse. 8. märtsil 2007 võttis komisjon vastu teatise pealkirjaga „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine arengukoostöös” osana ELi poliitiliste algatuste sarjast, mille eesmärk on koordineerida ja ühtlustada liikmesriikide ja komisjoni arenguabi.
F. Rassism, ksenofoobia ja vähemuste kaitse
Võitlus rassismi ja ksenofoobia vastu on prioriteediks nii ELi sise- kui ka välispoliitikas. Rahvusvahelisel tasandil toetab EL tugevalt ÜRO rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni üldist ratifitseerimist ja on aktiivselt töötanud selleks, et tagada asjakohane edasiminek verstapostiks olnud 2001. aastal toimunud Durbani maailmakonverentsist, kus käsitleti rassismi, rassilist diskrimineerimist, ksenofoobiat ja sellega seotud sallimatust. 2007. aastal hääletasid ELi liikmesriigid ühehäälselt ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni poolt.
G. Valimisabi ja valimiste jälgimine
Alates 2000. aastast on enam kui 60 valimisvaatlusmissiooni ja 10 valimisabimissiooni töötanud Aafrika, Lähis-Ida, Kesk- ja Lõuna-Ameerika ning Aasia riikides, kusjuures osalenud on umbes 5000 eksperti ja vaatlejat. Valimiste vaatlemise eesmärk on takistada pettust ja vägivalda ning suurendada poliitiliste konkurentide, kodanikuühiskonna esindajate ja laiema valijaskonna usaldust valimisprotsessi vastu. ELi valimisvaatlusmissioone juhib tavaliselt Euroopa Parlamendi liige. Sellisena on ELi valimisvaatlusmissioonid väga oluliseks demokraatia ülesehitamise vahendiks, aidates seega kaasa ka inimõiguste austamisele.
EUROOPA PARLAMENDI ROLL
Inimõiguste kaitsmine maailmas on palju aastaid olnud Euroopa Parlamendi üks põhihuve ning valdkond, milles parlament on kõige silmapaistvamalt osalenud avalikus arutelus.
A. Volitused
Euroopa Parlamendist on saanud tähtis kaasarääkija inimõiguste ja demokraatia küsimustes. Oma resolutsioonide, raportite, kolmandaid riike külastavate missioonide, inimõigustealaste ürituste, parlamentidevaheliste delegatsioonide ja kolmandate riikidega ühiste parlamendikomisjonide, suuliste ja kirjalike küsimuste, erikuulamistega konkreetsetes küsimustes ja iga-aastase Sahharovi auhinnaga annab parlament oma panuse inimõiguste poliitika väljatöötamisse, rakendamisse ja hindamisse. Avalike aruteludega täiskogu istungjärgul, komisjonides, allkomisjonides ja töögruppides sunnib parlament nõukogu ja komisjoni aru andma. Euroopa Parlamendi president võtab samuti regulaarselt inimõigused teemaks kolmandate riikide esindajatega, kas siis otsestel kõnelustel või kirja teel.
B. Tegevus
1. Euroopa Komisjoni ja nõukogu tegevuse ühtsuse tagamine
Euroopa Parlament peab pidevat dialoogi Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoniga, jälgides, kuidas viimastel edeneb kokkulepitud poliitiliste prioriteetide saavutamine. Samuti seab parlament eesmärgiks väljendada oma seisukohta nende tegevuse suhtes ja julgustada kõiki institutsioone tegutsema, kui on vajalik ühine strateegia või ühine tegevus.
Parlamendi tähtsaim üksus inimõiguste ja demokraatia edendamisel ja vähemuste kaitsmisel on väliskomisjoni alla kuuluv inimõiguste allkomisjon (DROI). See haldab igal päeval inimõigustega seotud dokumente – mõnikord koostöös teiste parlamendikomisjonidega (nt väliskomisjon, arengukomisjon, kodanikuvabaduste komisjon, naiste õiguste komisjon ning julgeoleku- ja kaitsekomisjon) või Euroopa Parlamendi delegatsioonide vahendusel kolmandate riikide parlamentidega. Samuti võtab Euroopa Parlament vastu oma aastaraporti inimõiguste olukorra kohta maailmas ja ELi inimõiguste poliitika kohta.
2. Pidev dialoog rahvusvahelise üldsuse ja kodanikuühiskonna esindajatega
Inimõiguste allkomisjon on parlamendi inimõigusi käsitlevate arutelude keskpunkt. Komisjon teeb selles poliitikavaldkonnas parlamentaarseid algatusi ja annab alalise foorumi kolmandate riikide inimõiguste olukorra ja demokraatia arengu üle arutamiseks. Allkomisjoni istungitel toimuvad regulaarselt dialoogid muude ELi institutsioonide, ÜRO eriraportööride ja teiste ÜRO või selle asutuste esindajate, Euroopa Nõukogu, valitsuste esindajate, inimõiguste aktivistide ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega. Samuti korraldab allkomisjon delegatsioonide külastusi konkreetsetesse kolmandatesse riikidesse, kaasa arvatud Euroopa Liidu kandidaatriikidesse (sh Türgi). Selline pidev teabevahetus võimaldab kiiresti muutuvas olukorras asjakohaselt tegutseda ja annab näiteks võimaluse täiskogu istungjärkudel kiireloomulisi resolutsioone vastu võtta.
3. Sahharovi auhinnaga seotud korraldus- ja ettevalmistustööd
Euroopa Parlament lõi Sahharovi mõttevabaduse auhinna 1985. aasta 13. detsembril, kui Andrei Sahharov oli veel Gorkis eksiilis. Auhind antakse igal aastal inimõiguste kaitsega seotud teo või saavutuse eest. Praegu aitab see rõhutada parlamendi rolli inimõiguste ja põhivabaduste kaitsjana kõikjal maailmas.
Jarmo Oikarinen
07/2008