Transpordipoliitika põhialused

ÕIGUSLIK ALUS

EÜ asutamislepingu artikli 3 lõike 1 punkt f ning jaotis V (Lissaboni lepingu artikli 4 lõike 2 punkt g ja Euroopa Liidu toimimise lepingu VI jaotis).

EESMÄRGID

Juba Rooma lepingutes on liikmesriigid rõhutanud ühise transpordipoliitika tähtsust, määrates sellele teemale iseseisva jaotise. Seega oli transport üks esimesi ühenduse ühise poliitika valdkondi. Esimene prioriteet oli ühise transpordituru loomine ehk teiste sõnadega teenuste vaba liikumise põhimõtte elluviimine ja transporditurgude avamine. See eesmärk on suurel määral saavutatud. Üheks erandiks on osutunud raudteetransport, mille puhul ühtse turu väljakujundamine on toimunud vaid osaliselt.

Transporditurgude avamise käigus on oluline luua tingimused nii iga transpordiliigi siseseks kui ka transpordiliikide vaheliseks ausaks konkurentsiks. Sel põhjusel on liikmesriikide õigus- ja haldusaktide ühtlustamine (sealhulgas tehnoloogiliste, sotsiaalsete ja maksustamise raamtingimuste ühtlustamine) muutunud järk-järgult üha tähtsamaks.

Euroopa siseturu edukas väljakujundamine, sisepiiride kaotamine ning transporditurgude avamise ja liberaliseerimise, aga ka tootmissüsteemide ja ladustamise muutuste tõttu langevad transpordihinnad on põhjustanud transpordi pideva kasvu. Reisijate- ja kaubavedu on viimase 30 aastaga enam kui kahekordistunud. Ent majanduslikust vaatekohast ülimalt edukas ja dünaamiline transpordisektor on hädas järjest suurenevate sotsiaalsete ja ökoloogiliste probleemidega. Üha olulisemaks muutub jätkusuutliku liikuvuse mudel.

Mudel asub kahe erineva eesmärgi pingeväljas. Ühelt poolt on vaja tagada reisijate ja kaupade soodsa hinnaga ja tõhus liikuvus, kuna see on ELi konkurentsivõimelise siseturu keskne element ja isikute vaba liikumise alus. Teisalt aga tuleb kohaneda tihenenud liiklusega ning leevendada selle tagajärgi: liiklusõnnetusi, hingamiselundite haigusi, müra, keskkonnakahjusid ja liiklusummikuid.

Mudeli kasutamisega kaasneb integreeritud lähenemisviis, et optimeerida transpordisüsteemi, -korralduse ja -ohutuse tõhusust ning vähendada ühtlasi energiatarbimist ja keskkonnakahjusid. Mudeli põhialuste hulka kuuluvad keskkonnasõbralike transpordiliikide konkurentsivõime tõstmine, kahele või enamale transpordiliigile mõeldud integreeritud transpordivõrkude loomine (kombineeritud transport ja transpordiliikide ühitamine) ning õiglaste tingimuste loomine transpordiliikide vaheliseks konkurentsiks, maksustades õiglaselt nende tekitatud väliskulusid.

SAAVUTUSED

A. Poliitika üldsuunised

1985. aasta valges raamatus siseturu väljakujundamise kohta anti soovitusi, kuidas tagada teenuste osutamise vabadus, ning kavandati ühise transpordipoliitika suuniseid. 1985. aasta novembris võttis nõukogu vastu kolm olulist põhisuunist: luua vabaturg (kvantitatiivsete piiranguteta) hiljemalt 1992. aastaks, suurendada kahepoolseid ja ühenduse kvoote ning kõrvaldada konkurentsimoonutused. Samuti võttis nõukogu vastu tööprogrammi, milles määrati kindlaks 31. detsembriks 1992 saavutatavad eesmärgid kõikide transpordiliikide kohta (maismaa-, mere- ja õhutransport). See hõlmas ühenduse huvidele vastavate transpordi infrastruktuuride arendamist, piirikontrollide ja formaalsuste lihtsustamist ning ohutuse parandamist.

2. detsembril 1992. aastal võttis komisjon vastu valge raamatu ühise transpordipoliitika tulevase arengu kohta. Põhirõhk oli transporditurgude avamisel. Samaaegselt oli valge raamat pöördepunkt, millest alates võeti suund integreeritud lähenemisviisile, hõlmates jätkusuutliku liikuvuse mudelist lähtuvalt kõiki transpordiliike.

Komisjoni 20. detsembri 1995. aasta rohelises raamatus peakirjaga „Õiglase ja tõhusa maksustamise poole transpordis” [KOM(1995) 961] käsitletakse transpordi väliskulusid. Selles rohelises raamatus püüdis komisjon luua tõhusat ja õiglast transpordivaldkonna maksustamissüsteemi, milles kajastuksid kõnealused kulud ning seetõttu väheneksid konkurentsimoonutused iga transpordiliigi siseselt ja erinevate transpordiliikide vahel. Eelkõige arutati selles kontekstis maksustamismeetmeid. 22. juulil 1998. aastal avaldatud valges raamatus „Infrastruktuuri kasutamise õiglane maksustamine: järkjärguline üleminek ühistele transpordi infrastruktuuri maksustamise põhimõtetele Euroopa Liidus” [KOM(1998) 466] pööras komisjon tähelepanu liikmesriikide vahelistele suurtele erinevustele transpordimaksude kehtestamises, mille tulemusena tekkisid mitmesugused konkurentsimoonutused transpordiliikide sees ja vahel. Lisaks ei arvestata kehtivates maksustamissüsteemides piisavalt transpordi keskkonnaalaste ja sotsiaalsete aspektidega.

Komisjoni valges raamatus „Euroopa transpordipoliitika aastal 2010: aeg otsustada” [KOM(2001) 370] analüüsiti esmalt Euroopa transpordipoliitika probleeme ja väljakutseid – luubi alla võeti tollal eelseisev ELi idalaienemine. Komisjon prognoosis liikluse suurt tihenemist, millega kaasnevad ummikud ja ülekoormus, eriti maantee- ja õhutranspordis, ning suurenevad tervise- ja keskkonnakulud. Selline olukord ohustanuks tõsiselt ELi konkurentsivõimet ja kliimakaitse eesmärke. Nende suundumuste leevendamiseks ning omapoolse panusena majanduslikult tõhusasse, samas aga keskkondlikult ja sotsiaalselt vastutustundlikku transpordisüsteemi esitas komisjon 60 meetmest koosneva paketi. Meetmete ülesanne oli kaotada seos majanduskasvu ja liikluse suurenemise vahel ning võidelda erinevate transpordiliikide ebavõrdse kasvu vastu.

Komisjoni arvates on transpordiliikide tasakaalustamata areng üks suurimaid väljakutseid. Valge raamatu eesmärk on stabiliseerida keskkonnasõbralike transpordiliikide osakaal veomahtudes 1998. aasta tasemel. Seda eesmärki peaksid teenima raudteetranspordi elavdamiseks, mere- ja siseveetranspordi edendamiseks ning kõigi transpordiliikide sidumise soodustamiseks võetavad meetmed.

Komisjon teatas lisaks üleeuroopaliste transpordivõrkude (TEN-T/*4.6.1.) suuniste läbivaatamisest, mille käigus kohandatakse need laienenud ELile vastavaks ning kiirendatakse eelnevast jõulisemalt piiriülese läbilaskevõime puuduste kõrvaldamist.

Kolmanda valdkonnana võetakse valges raamatus vaatluse alla transpordisüsteemide kasutajate õigused ja kohustused. Teatavaks tehtud meetmete hulka kuuluvad maanteetranspordi ohutuse parandamise tegevuskava, reisijate õiguste parandamine ning kõigi transpordiliikide täpse kuluarvestuse loomine infrastruktuuride maksustamise põhimõtete ühtlustamise kaudu. Neljandaks rõhutab komisjon vajadust lahendada transpordi globaliseerumise tagajärjel tekkinud probleeme. ELi huvide paremaks kaitsmiseks tegi komisjon ettepaneku suurendada ühenduse rolli sellistes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu Rahvusvaheline Mereorganisatsioon ja Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon.

B.Rakendamine

Komisjoni jõupingutustele vaatamata edenes ühine transpordipoliitika vaevaliselt kuni 1980ndate aastate teise pooleni. Ühenduse õigusaktidele avas tee alles Euroopa Parlamendi algatatud kohtumenetlus nõukogu vastu seoses tolle tegevusetusega. 22. mai 1985. aasta otsuses kohtuasjas 13/83 soovitas Euroopa Kohus tungivalt nõukogul transpordipoliitika valdkonnas tegutseda. Alles pärast seda hakkas Euroopa transpordipoliitika taas paigalt nihkuma.

Paljud 1992. ja 2001. aasta valgetes raamatutes välja kuulutatud meetmed on juba rakendatud ja kehtestatud (vt järgmiseid peatükke).

Lisaks algatas EL sel ajajärgul mitmeid ambitsioonikaid tehnilisi projekte, nt satelliitnavigatsiooni süsteemi Galileo, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) ja Euroopa lennuliikluse juhtimissüsteemi parandamise programmi SESAR. Nende suuremahuliste Euroopa projektide eesmärk on tulevikus kaasa aidata tõhusamale ja ohutumale liikluskorraldusele.

Juunis 2006 avaldas komisjon vahekokkuvõte 2001. aasta valge raamatu kohta [KOM(2006) 314]. Komisjon on vaatamata Euroopa transpordipoliitika mitmele edusammule arvamusel, et 2001. aastal kavandatud meetmetest ei piisa seatud eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu kuulutas komisjon välja täiendavad meetmed. Nende hulka kuuluvad: a) kaubaveologistika tegevuskava, b) arukate transpordisüsteemide ning uute tehnoloogiate edendamine keskkonnasõbralikuma ja tõhusama liikuvuse nimel, c) Euroopa lähenemisviisid liikuvusele linnapiirkondades, d) tegevuskava siseveetranspordi edendamiseks ning e) tegevuskava keskkonnasäästlike kütuste kasutamiseks maanteetranspordis.

EUROOPA PARLAMENDI ROLL

1. Volitused

Kuni Maastrichti lepingu jõustumiseni kohaldati transpordi valdkonna õigusaktide puhul nõuandemenetlust. Seejärel kasutati ühise transpordipoliitika peaaegu kõigi aspektide puhul esialgu koostöömenetlust (kaasotsustamismenetlust kohaldati üleeuroopaliste transpordivõrkude suuniste väljatöötamiseks). Amsterdami lepingust saadik on transpordipoliitika valdkonnas võetud Euroopa õigusakte (välja arvatud mõni erand) vastu kaasotsustamismenetluse alusel. Võrdväärse õigusloojana on Euroopa Parlamendil olnud paljudes õigusloome menetlustes otsustav osa ELi transpordipoliitika kujundamisel.

Lissaboni lepinguga ei tehta Euroopa transpordipoliitikas olulisi muudatusi.

2. Üldine seisukoht

Suurem osa Euroopa Parlamendi liikmetest on juba ammu nõudnud ühise transpordipoliitika integreeritud üldkontseptsiooni. Parlamendi eelmainitud kohtumenetlus nõukogu vastu aitas tublisti kaasa ühise transpordipoliitika teostamisele. Kõrvuti põhimõttelise toetusega transporditurgude liberaliseerimisele rõhutas Euroopa Parlament korduvalt, kui oluline on seda ellu viia koos sotsiaalsete, maksustamise ja tehniliste raamtingimuste ning ohutusnõuete ulatusliku ühtlustamisega. Lisaks toetas Euroopa Parlament jätkusuutliku liikuvuse mudelit konkreetsete ettepanekute ja nõuetega.

12. veebruaril 2003. aastal võttis parlament vastu resolutsiooni komisjoni valge raamatu kohta „Euroopa transpordipoliitika aastal 2010: aeg otsustada”. Resolutsioonis rõhutati, et säästvuse põhimõte peab olema Euroopa transpordipoliitika alus ja mõõdupuu. Parlament oli komisjoni analüüsiga päri selles osas, mis puudutas transpordiga seotud probleemide ulatust ja erinevate transpordiliikide ebavõrdset kasvu. Parlament rõhutas vajadust luua integreeritud üldine transpordisüsteem. Resolutsioonis kiideti heaks üleminek keskkonnasõbralikele transpordiliikidele koos samaaegse maanteetranspordi konkurentsivõime säilitamisega ning infrastruktuurikulude ja väliskulude õiglane maksustamine kõikide transpordiliikide puhul. Lisaks nõudis parlament, et poliitikas ja eelarve koostamisel võetaks arvesse transporti kui üldsuse huve teenivat ja olemuselt strateegilist valdkonda. Parlament täiendas asjaomast üldist lähenemisviisi paljude konkreetsete nõudmiste ja ettepanekutega, mis käsitlesid iga transpordiliiki, transpordiohutust, üleeuroopaliste transpordivõrkude ajakava ja rahastamist ning samuti paremat kooskõlastamist ELi muude poliitikavaldkondadega. Sama kehtib ka muude transpordipoliitika teemade kohta: transpordiliikide ühitamine, teadus- ja arendustegevus ning uued tehnoloogiad. Komisjon on nii mõnedki neist teemadest tõstatanud oma kõige uuemates õigusakti ettepanekutes.

12. juuli 2007. aasta resolutsioonis transpordi valge raamatu vahekokkuvõtte kohta tunnistas Euroopa Parlament edusamme mõnes transpordipoliitika valdkonnas ja tervitas põhimõtteliselt komisjoni poolt väljakuulutatud täiendavaid meetmeid. Samaaegselt juhtis parlament siiski tähelepanu arvukatele, veel olemasolevatele probleemidele ELi transpordipoliitikas ja koostas pika nimekirja vajalikest meetmetest.

Euroopa Parlament töötas oma 11. märtsi 2008. aasta resolutsiooniga välja arvukad juhised Euroopa transpordipoliitika jaoks keskkonna-, kliima- ja energiapoliitika valdkonnas. Parlament tegi ettepaneku rakendada poliitiliste meetmete kombinatsiooni, mis hõlmab tehnoloogilisi uuendusi, turumajanduse instrumente ja kõrvalmeetmeid, et kooskõlastada omavahel transpordi-, keskkonna- ja energiapoliitikat. Muu hulgas nõudis parlament nõudluse reguleerimise meetmeid (nt ummikumaks, teemaksud), heitkoguseid arvestavaid erinevaid õhkutõusmise ja maandumistasusid lennujaamades ning meretranspordi puhul süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi ja lämmastikoksiidide heidete vähendamist.

9. juulil 2008 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni komisjoni rohelise raamatu kohta „Uued suunad linnalise liikumiskeskkonna arendamisel”. Parlament nõudis linnalise liikumiskeskkonna integreeritud lähenemisviisi väljatöötamist, mis peaks olema ühine tugiraamistik Euroopa, riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele osalejatele (kogukonnad, kodanikud, majandus ja tööstus). Parlament rõhutas muu hulgas integreeritud ja terviklike säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade tähtsust, mille raskuskese on suunatud pikaajalisele linna- ja ruumilisele planeerimisele, teadus- ja arendustegevusele säästva transpordi valdkonnas ning ELi osalusele arukate transpordisüsteemide arendamises ja soodustamises ning uuenduslike tehnoloogiate rahastamises.

Nils Danklefsen
07/2008