Turism
Turismipoliitikat ei ole seni aluslepingutes sätestatud. Kuna turismil võib olla mõju Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele, on ta muutumas Euroopa Liidu jaoks üha olulisemaks. Lissaboni lepingu ratifitseerimise korral saab turismipoliitika omaette õigusliku aluse.
ÕIGUSLIK ALUS
EÜ asutamisleping ei sisalda ühtegi spetsiaalselt turismile pühendatud peatükki, kuid asutamislepingu artikli 3 punktis u võimaldatakse ühendusel võtta selle valdkonnaga seotud meetmeid. Sätted isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete ning tarbijakaitse kohta, samuti keskkonna-, transpordi- ja regionaalpoliitika kohta on tänu turismi mitmetahulisusele sellega seotud. Nende valdkondade meetmed võivad mõjutada turismi Euroopa Ühenduses nii otseselt kui ka kaudselt. Kui jõustub uus Lissaboni leping, mille liikmesriigid peavad veel ratifitseerima, saab ühenduse turismipoliitika jaotise XXI „Turism” näol kindla õigusliku aluse. Uues artiklis 176 B sätestatakse muu hulgas, et liit täiendab liikmesriikide tegevust turismisektoris, eriti liidu ettevõtete konkurentsivõime edendamise teel.
EESMÄRGID
ELi turismitööstus hõlmab umbes kahte miljonit äriühingut, peamiselt väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid. Turismi osa SKTst ja tööhõivest (ligikaudu 8 miljonit töökohta) on 4%. Kui võtta arvesse turismi tihedaid sidemeid teiste majandussektoritega, suureneb see arv veelgi. EL on maailma kõige olulisem turismipiirkond. Suure osakaalu tõttu on turism Euroopa majanduse lahutamatu osa ning seega on vaja meetmeid selle korraldamise ja arendamise toetuseks. Euroopa Liidu vaatepunktist on turismipoliitika ühtlasi vahend tööhõive ja majanduskasvu üldiste eesmärkide saavutamiseks. Turism on ka laiema keskkonnapoliitika osa ning see mõõde on aja jooksul muutunud järjest olulisemaks.
SAAVUTUSED
A. Üldine poliitika
Esimeses nõukogu selleteemalises resolutsioonis, mis võeti vastu 10. aprilli 1984. aastal, tunnistati turismi osatähtsust Euroopa lõimimises ning kutsuti komisjoni üles tegema asjakohaseid ettepanekuid. Järgmise, 22. detsembri 1986. aasta otsusega asutati nõuandva õigusega turismikomisjon.
Turism tekitab märkimisväärset vajadust transporditeenuste järele. Turismi majandusliku arengu eelduseks on seega tõhusa reisijateveosüsteemi loomine koos kvaliteetsete ja turvaliste transporditeenustega. Paljud Euroopa transpordipoliitika valdkonnas tehtud otsused mõjutavad turiste ja turismiettevõtteid kas otseselt või kaudselt (vt peatükki 4.6.1 „Transpordipoliitika”).
Alates 1997. aastast on kasvanud ELis teadlikkus turismi panusest tööhõivesse Euroopas. Lähtudes ekspertrühma raportist turismisektori kasvu ja tööhõivepotentsiaali kohta, milles ennustati märgatavat kasvu 2010. aastaks, esitas komisjon 28. aprillil 1999. aastal teatise „Turismi potentsiaali suurendamine tööhõive huvides” (KOM(1999) 205). 21. juuni 1999. aasta järelduses määratles nõukogu neli tegevusvaldkonda:
– teabe vahetamise ja levitamise edendamine;
– koolituse ja kvalifikatsiooni parandamine turismisektoris;
– turismiga seotud toodete ja teenuste kvaliteedi parandamine;
– keskkonnakaitse ja säästva arengu edendamine turisminduses.
2001. aasta lõpus andis komisjon välja teatise „Koostöö Euroopa turismi tuleviku nimel” (KOM(2001) 665), milles tehti ettepanek luua avatud koordineerimismeetodi kohane kõiki osalisi hõlmav tegevusraamistik. Eri sidusrühmadele pakuti suur valik meetmeid ja abinõusid, mille abil tagada Euroopa turismi tulevik säästva arengu ja konkurentsivõime seisukohast ning parandada teabevahetust ja koolitust ning uue tehnoloogia kvaliteeti ja kasutuselevõttu. Üks selle strateegia tulemusi on iga-aastane Euroopa turismifoorum, mida turismitööstuse kõrgetasemeliste esindajate, ELi institutsioonide ja ELi liikmesriikide valitsuste osavõtul korraldatakse alates 2002. aastast. Kavandatud meetmete raames seati Euroopa turismi tegevuskava Agenda 21 koostamisel ja rakendamisel esikohale turismi säästev areng.
2003. aasta novembris võttis komisjon vastu teatise „Põhilised tegevussuunad Euroopa turismisektori jätkusuutlikkuse tagamiseks” (KOM(2003) 716). Selles toodi välja mitu meedet ühenduse panuse suurendamiseks. Järelmeetmena moodustati 2004. aastal säästva turismi töörühm.
17. märtsil 2006. aastal avaldas komisjon teatise „ELi uuendatud turismipoliitika: partnerluse edendamiseks Euroopa turismis” (KOM(2006) 134). Selles arutleti turismitööstuse praeguste sõlmküsimuste üle, et panna alus uuele turismipoliitikale, mille abil need küsimused lahendada. Teatis põhines komisjoni eespool nimetatud dokumentidel, kuid selles sisaldusid uued aspektid, muu hulgas ettepanekud ELi rahastamisvahendite optimeerimiseks ajavahemikul 2007–2013, kehtivate määruste muutmine ning säästva turismi edendamine.
B.Erimeetmed
1. Turistidele
Peamiselt hõlmavad need meetmeid, millega muudeti piiriületamist lihtsamaks ning kaitsti turistide tervist, turvalisust ja ka materiaalseid huvisid, näiteks nõukogu 22. detsembri 1986. aasta soovitus tuleohutuse kohta hotellides ning direktiiv 90/314/EMÜ ekskursioonipakettide kohta ja direktiiv 94/37/EÜ osalise kasutusajaga eluruumide kohta. Transpordivaldkonnas võeti vastu olulised eeskirjad lennureisijate õiguste kaitsmise kohta (vt 4.6.6). 15. veebruari 2006. aasta direktiiv 2006/7/EÜ suplusvee kvaliteedi kohta puudutab samuti turismipoliitikat.
2. Turismitööstusele ja -piirkondadele
Kuna turismil on suur panus regionaalarengusse ja tööhõivesse, said turismi või kultuuripärandit toetavad projektid ajavahemikul 2000–2006 suurendatud toetust struktuurifondidest. Oluline osa oli programmidel Leader ja Interreg ning ka Euroopa Sotsiaalfondil. ELi turismitööstust ja sektoris tegutsevaid ettevõtteid toetati ka arvukate teiste ühenduse programmidega, kaasa arvatud ELi programmid VKEde toetuseks. Komisjon koostas ka internetipõhise juhise meetmete kohta, mida EL on võtnud turismiettevõtete ja turismisihtkohtade edendamiseks.
Suurt tähelepanu pöörati ka ühenduse statistilise teabe süsteemi loomisele. Esialgne kaheaastane programm, mille eesmärk oli riiklike meetodite ühtlustamine, kehtestati 23. novembri 1995. aasta direktiiviga 95/57/EÜ.
1996. aasta komisjoni teatise (KOM(1996) 547) teema oli kampaania lastega seotud seksiturismi vastu ja selles kujundati selle valdkonna ühenduse meetmete üldine raamistik.
euroopa parlamendi roll
Euroopa Parlamendil on oluline osa ühenduse turismi arengus ning ta on tihti olnud meetmetele algtõuke andjaks.
Euroopa Parlament on nõudnud meetmete võtmist reisibüroode, lennuettevõtjate ja hotellikettide vastu, kes õhutavad seksiturismi (6. novembri 1997. aasta resolutsioon lastega seotud seksiturismi vastu võitlemist käsitleva komisjoni teatise alusel). Samateemalises 30. märtsi 2000. aasta resolutsioonis soovis parlament, et liikmesriigid kehtestaksid üldiselt siduvad eksterritoriaalsed seadused, mis võimaldaksid seaduslikult jälitada ja karistada inimesi, kes on välismaal viibides pannud toime laste seksuaalse ärakasutamisega seotud ebaseaduslikke tegusid.
Lisaks tegi Euroopa Parlament ettepaneku kooskõlastada tööhõive edendamisel turismitööstuses ühenduse poliitika siseriikliku tööhõivepoliitikaga, samuti parandada kvaliteedi- ja turvalisusstandardeid Euroopa turismitööstuses (18. veebruari 2000. aasta resolutsioon turismi ja tööhõive kohta).
14. mai 2002. aasta resolutsioonis Euroopa turismi tuleviku kohta rõhutas Euroopa Parlament vajadust vaadelda kõiki turismi mõjutavaid meetmeid ühtse tervikuna. Parlament nõudis, et komisjoni asjaomased peadirektoraadid (transport, regionaalpoliitika, tööhõive, keskkond, sotsiaalpoliitika, tarbijakaitse, haridus ja kultuur) ühtlustaksid seniseid killustatud meetmeid ja muudaks ühenduse programmid, mille eesmärk on kaitsta nimetatud sektori säästvat arengut, ühtseks tervikuks.
8. septembri 2005. aasta resolutsioonis turismi ja arengu kohta rõhutas Euroopa Parlament vajadust taasinvesteerida turismist saadud kasum kohalikku arengusse. Parlament nõudis, et kõik Euroopa investeeringud arenguriikide turismi tuleks allutada samadele määrustele, mis kehtivad Euroopa Liidu piires antavale abile, kindlustamaks seda, et ei toetataks investeeringud, mis selgelt kahjustavad keskkonda, inimõigusi, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kehtestatud töö miinimumnorme, traditsioonilist eluviisi või sihtriigi kultuuripärandit. Lisaks tegi parlament ettepaneku võtta kasutusele sertifitseeritud Euroopa õiglase turismi märk, et edendada turismi eetilisi standardeid.
Samuti võttis Euroopa Parlament 8. septembril 2005. aastal vastu 70 lõiget sisaldava resolutsiooni Euroopa säästva turismi uute perspektiivide ja uute väljakutsete kohta, milles Euroopa Parlament esitas oma seisukoha ning nõudmised ELi turismipoliitika eri aspektide kohta. Eriti rõhutati järgmist: a) konkurentsivõime ja teenuste kvaliteet; b) turismi turvalisus; d) Euroopa turismi teadvustamine ja edendamine; e) turism ja transport; f) turismi edendamine ühenduse tasandil; g) määruste kooskõlastamine.
29. novembri 2007. aasta resolutsioonis ELi uuendatud turismipoliitika kohta käsitles Euroopa Parlament muu hulgas viisapoliitika mõju turismile. Parlament rõhutas vajadust lihtsustada viisa taotlemise korda ja vähendada liikmesriiki sisenemiseks vajalike turismiviisade tasusid. Parlament kutsus Schengeni lepinguga ühinenud liikmesriike üles looma kolmandate riikide kodanikele viisade väljastamiseks ühised konsulaarosakonnad, et kõnealustel osakondadel oleks samasugune töökorraldus ja nad kohaldaksid samu viisanõudeid ning paraneks viisataotlejate kohtlemine. Lisaks pooldas parlament majutusettevõtete kvaliteedistandardite suuremat ühtlustamist Euroopas ning kvaliteedijuhtimiskavade edasiarendamist kõnealuses valdkonnas.
Nils Danklefsen
12/2007