Energia maksustamine
Energia valdkonnas on Euroopa tasandil kehtestatud mitu maksu, eelkõige keskkonna ja rahvatervise kaitsmiseks ning loodusvarade kaalutletud ja mõistlikuks kasutamiseks. Sellega seoses on mineraalõlidele, diislikütusele, kütustele ja biokütustele kehtestatud mitmesugused eeskirjad ning minimaalsed aktsiisimaksud.
ÕIGUSLIK ALUS
EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaselt peab nõukogu võtma vastu meetmed käibemaksu, aktsiisi ja teiste kaudsete maksude ühtlustamiseks, kui see on „vajalik siseturu rajamise ja toimimise tagamiseks”.
Ka Maastrichti lepinguga lisatud artikkel 175 lubab ühendusel võtta meetmeid, sealhulgas maksumeetmeid, et saavutada artiklis 174 seatud eesmärgid: keskkonna ja rahvatervise kaitse ning loodusressursside kaalutletud ja mõistliku kasutamise edendamine.
EESMÄRGID
Kuid juba enne Maastrichti oli muudel teguritel mineraalõlimaksude struktuuri ja suuruse kindlaksmääramisel sama oluline roll kui artikli 93 sätetel.
Olulised on kindlasti mitu transpordipoliitika aspekti, eriti erinevate transpordiliikide vaheline konkurents ja läbipaistvuse taotlemine infrastruktuurikulude sissenõudmisel.
Mineraalõlide põletamisel tekkiva saaste kontroll on alati olnud keskkonnapoliitika tähtis element. See oli otsustav tegur pliibensiini ja pliivaba bensiini erinevate minimaalsete maksumäärade kehtestamisel.
Ka üldisel energiapoliitikal on olnud roll mineraalõlimaksude suuruse kindlaksmääramisel, näiteks erinevate energiaallikate (süsi, nafta, gaas, tuumaenergia jms) vaheline ning omamaiste ja imporditud allikate vaheline tasakaal.
Samuti on olnud olulised põllumajanduspoliitika eesmärgid, eriti ettepanekus (KOM(92) 36) põllumajanduslikest allikatest pärit mootorikütuste („biokütuste”) erilise vähendatud aktsiisimäära kohta.
Lõpuks töötati ühenduse tööhõivepoliitika kontekstis välja maksustamisstrateegia üleminekuks töö maksustamiselt muudele sissetulekuallikatele, sealhulgas toorainete ja energia kasutamise maksustamisele.
SAAVUTUSED
A. Mineraalõlid
Mineraalõlide aktsiisimaksude põhistruktuur ühenduses loodi direktiiviga 92/81/EMÜ. Iga liikmesriik peab kohaldama aktsiisimaksu mootorikütusena või katlakütusena kasutatavate mineraalõlide suhtes, kusjuures kehtivad teatavad erandid, mis tuli läbi vaadata hiljemalt 1997. aasta lõpuks. Nõukogu otsusega 92/510/EMÜ lubati teha mitu erandit ning vabastada erinevates liikmesriikides teatavad tooted aktsiisimaksust või kohaldada nende suhtes vähendatud maksumäärasid.
Maksud on koguselised, st arvutatud 1000 liitri või 1000 kg toote kohta. Aktsiisi tähenduses on mineraalõli pliibensiin, pliivaba bensiin, gaasiõli, raske kütteõli, veeldatud naftagaas (LPG), metaan ja petrooleum.
Komisjoni algsetes ettepanekutes mineraalõlide aktsiisimaksude kohta ühtse turu programmi raames (KOM(87) 327) pooldati täielikku ühtlustamist keskmiste maksumäärade alusel (bensiini ja veeldatud naftagaasi puhul aritmeetiline keskmine, kütteõli puhul kaalutud keskmine). Ka muudetud ettepanekus 1989. aasta juunis (KOM(89) 260) väitis komisjon, et mineraalõlide suhtes tuleks kohaldada ühtseid maksumäärasid või -määrade vahemikke, kuna konkurentsimoonutuse oht on selles valdkonnas suurem kui alkoholi ja tubaka puhul.
Sellele vaatamata määrati alkoholi ja tubaka puhul direktiiviga 92/82/EMÜ kindlaks ainult alammäärad:
– pliibensiin: 337 eküüd 1000 liitri kohta;
– pliivaba bensiin: 287 eküüd 1000 liitri kohta, tingimusel et maksumäär on alati väiksem kui pliibensiini suhtes kohaldatav maksumäär;
– gaasiõli: 245 eküüd 1000 liitri kohta, vähendatud maksumäärad kütteõli puhul;
– raske kütteõli (diislikütus): 13 eküüd 1000 kg kohta;
– mootorikütusena kasutatav veeldatud naftagaas ja metaan: 100 eküüd 1000 kg kohta; muudel juhtudel 36 eküüd või 0 eküüd kg kohta.
– mootorikütusena kasutatav petrooleum: 245 eküüd 1000 liitri kohta; muudel juhtudel 18 eküüd 1000 liitri kohta või 0 eküüd.
Need maksumäärad tuli iga kahe aasta järel ja esimest korda hiljemalt 31. detsembriks 1994 komisjoni aruande alusel ning vajaduse korral komisjoni ettepaneku põhjal läbi vaadata. Komisjoni aruanne avaldati ametlikult aga alles 1995. aasta septembris (KOM(95) 285). Kuigi varasemates projektides oli tehtud mitu ettepanekut alammäärade muutmiseks, ei sisaldanud lõplik aruanne ametlikke ettepanekuid.
B. CO2-/energiamaksu ettepanek
Kogu ühendust hõlmavat süsinikdioksiidi heite maksu ja energiamaksu käsitlevate komisjoni 1992. aasta ettepanekute tähtsaim eesmärk oli stabiliseerida CO2 heidet 2000. aastaks 1990. aasta tasemel. Seda omakorda peeti võtmeelemendiks ülemaailmses kasvuhoonegaaside vähendamise ja globaalse soojenemise peatamise poliitikas. Lisaeesmärk oli üldine energiasääst ning osaliselt sellel põhjusel oli maks kujundatud nii, et ainult 50% puudutas CO2 heidet ja teine pool energiasisaldust. Ettepanekut nähti ka osana üldisest maksureformi poliitikast. Kuna see pidi olema maksualaselt neutraalne, sai tulusid kasutada teiste maksude alandamiseks, eriti üldise maksukoorma nihutamiseks töö maksustamiselt (eelkõige palkadega mitteseotud tööjõukulud) ressursside kasutamise maksudele. Seda nimetati kahekordseks dividendiks.
Pärast seda, kui 1992. aasta ettepanekud jõudsid nõukogus ummikusse, kuna neile oldi vastu nii tehnilistel kui ka riikliku maksusuveräänsusega seotud põhjustel, avaldas komisjon läbivaadatud versiooni (KOM(94) 127), milles sätestati suur paindlikkus. Algses ettepanekus kehtestatud alammääradest said sihtmäärad ja mitmes tööstusharus lubati teha erandeid. Kuid nõukogu ei võtnud ka muudetud ettepanekut vastu. Selle asemel otsivad üksikud liikmesriigid oma lahendusi CO2 heitme vähendamiseks. Olukorra keskkonnaaspektid esitati teatises „Keskkonnamaksud ühtsel turul” (KOM(97) 9).
C. 1997. aasta ettepanekud
1997. aastal avaldas komisjon uued ettepanekud energiatoodete maksustamise ühenduse raamistiku ümberkorraldamiseks (KOM(97) 30). Sellega püüti toetuda mineraalõlide maksustamise süsteemile, laiendades seda kõikidele energiatoodetele, eriti toodetele, mis võivad mineraalõlisid otseselt või kaudselt asendada: kivisüsi, koks, ligniit, bituumen ja nendest saadud tooted, maagaas ning elektrienergia.
Elektrienergia puhul maksustataks elektrienergiat ennast, mitte kasutatud kütust, kuigi oleks võimalik mahahindlus, kui elektrienergia tootmiseks kasutatakse keskkonnamõju seisukohalt eelistatavaid kütuseid. Õigusaktis esitati minimaalsed aktsiisimaksud. Nimetatud ettepanekut arutati ELi ministrite nõukogus ja muudeti oluliselt enne selle vastuvõtmist 27. oktoobril 2003. aastal direktiivina 2003/96/EÜ. Energiatoodete alammäärade süsteem on esitatud järgmistes tabelites:
Mootorikütusena kasutatavad energiatooted | |||
pliibensiin (eurot 1000 liitri kohta) | 421 | gaasiõli (eurot 1000 liitri kohta) | 302 |
pliivaba bensiin (eurot 1000 liitri kohta) | 359 | LPG (eurot 1000 kg kohta) | 125 |
maagaas (eurot gigadžauli kohta) | 2,6 | petrooleum (eurot 1000 liitri kohta) | 302 |
Teatavatel tööstuslikel ja kaubanduslikel eesmärkidel mootorikütustena kasutatavad energiatooted | |||
gaasiõli (eurot 1000 liitri kohta) | 21 | petrooleum (eurot 1000 liitri kohta) | 21 |
LPG (eurot 1000 kg kohta) | 41 | maagaas (eurot gigadžauli kohta) | 0,3 |
Katlakütusena kasutatavad energiatooted | |||
kerge kütteõli (eurot 1000 liitri kohta) | 21 | raske kütteõli (eurot 1000 kg kohta) | 15 |
petrooleum (eurot 1000 liitri kohta) | 0 | LPG (eurot 1000 kg kohta) | 0 |
maagaas (eurot gigadžauli kohta) | 0,15 | elektrienergia (eurot MWh kohta) | 0,5 |
süsi ja koks (eurot gigadžauli kohta) | 0,15 |
|
|
Katlakütusena kasutatavad energiatooted (muu kui äriotstarbeline kasutus) | |||
kerge kütteõli (eurot 1000 liitri kohta) | 21 | raske kütteõli (eurot 1000 kg kohta) | 15 |
petrooleum (eurot 1000 liitri kohta) | 0 | LPG (eurot 1000 kg kohta) | 0 |
maagaas (eurot gigadžauli kohta) | 0,3 | elektrienergia (eurot MWh kohta) | 1 |
süsi ja koks (eurot gigadžauli kohta) | 0,3 |
|
|
Direktiiviga 2004/74/EÜ muudeti energiadirektiivi seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia võimalusega kohaldada ajutisi maksuvabastusi või maksusoodustusi. Peale selle muudeti direktiiviga 2004/75/EÜ energiadirektiivi seoses Küprose võimalusega kohaldada ajutisi maksuvabastusi või maksusoodustusi.
Nõukogu direktiiviga 2003/96/EÜ tehakse kohustuslikuks vabastada ühtlustatud aktsiisimaksust energiatooted, mida tarnitakse kasutamiseks õhusõiduki kütusena, välja arvatud eraviisilisteks lõbulendudeks. Siiski toodi siin esimest korda sisse sätted, mis lubavad liikmesriikidel maksustada riigisisesteks lendudeks mõeldud lennukikütust ja kahepoolsete kokkulepete teel ühendusesisesteks lendudeks kasutatavat kütust. Sellistel juhtudel võivad liikmesriigid kohaldada maksumäära, mis jääb nimetatud direktiivis sätestatud alammäärast allapoole.
2000. aastal avaldas komisjon ka teatise õhusõidukikütuse maksustamise kohta (KOM(2000) 110), milles esitati viis võimalikku süsteemi alates ainult riigisiseste lendude maksustamisest kuni kõikide vedajate kõikidesse sihtkohtadesse suunduvate kõikide lendude maksustamiseni. Mõttevahetused näitavad, et on väga raske, kui mitte võimatu jõuda kõnealuses küsimuses kokkuleppele. Direktiivi 2003/96/EÜ vastuvõtmisele eelnenud mõttevahetuste ajal nõustusid kõik liikmesriigid peale kahe sellega, et põhimõtteliselt tuleks kaubanduslikul eesmärgil kasutatavat õhusõidukikütust maksustada samal alusel nagu kõiki teisi kütuseid. Kuid arvesse tuleb võtta kolmandate riikidega toimuva konkurentsi küsimust ja vältida igasugust konkurentsi moonutamist.
Arenguabi tõhustamise püüdluste kontekstis esitasid komisjoni talitused töödokumendi „Uued arengu rahastamisallikad: võimaluste läbivaatamine” (SEK(2005) 467). Ka selles dokumendis käsitletakse maksuvahendeid, nagu petrooleumi- ja lennumaks, ning see peaks ergutama arutelu Euroopa ja liikmesriikide tasandil.
D. Diislikütuse maksustamine
24. juulil 2002. aastal esitas komisjon uued ettepanekud diislikütuse maksustamise kohta, mis on seotud pliivaba bensiini maksustamisega (KOM(2002) 410). Sellel on kaks eesmärki:
– ühtlustada etapiviisiliselt rahvusvahelistes kaubanduslikes vedudes kasutatava kütuse aktsiisimaks liikmesriikides;
– viia mittekaubanduslikult (st enamasti autodes) kasutatava diislikütuse aktsiisi alammäärad kooskõlla pliivaba bensiini maksumääradega.
Nende kahe eesmärgi saavutamiseks loodaks ettepanekuga kaks diislikütuse maksustamistasandit:
– ühtlustatud maksumäär rahvusvaheliseks kaubanduslikuks kasutuseks: 2010. aastaks tõuseks kaubanduslikult kasutatava diislikütuse aktsiisi alammäär praeguselt 245 eurolt 1000 liitri kohta kõrgema, ühtse keskmäärani; selleks määratakse esialgu 2003. aastal 350 eurot ja seda kohandatakse hiljem vastavalt inflatsioonile tarbijahinnaindeksi põhjal;
– pliivaba bensiini suhtes kohaldatav alammäär ülejäänud kasutuseks.
Kaubanduslikult kasutatavat diislikütust puudutavate ettepanekute peamine õigustus on teha lõpp konkurentsi moonutamisele maanteevedude siseturul. Komisjoni väitel annavad tugevalt erinevad maksumäärad ebaõiglase konkurentsieelise veoettevõtjatele, kelle asukoht on madala maksumääraga riikides, aga kelle tegevus ületab riigipiire. Konkurentsi moonutamisega on seotud kõrgema maksumääraga riikide tulude vähenemise küsimus. Ettepanekut õigustavad veel kaks kaalutlust: keskkonnakaitse ja kütusesäästlikkus. Väidetakse, et veoautod teevad kaubanduslikel reisidel tarbetuid ümbersõite, et tankida madala maksumääraga riikides, suurendades seeläbi reiside pikkust ja kütusekulu.
2003. aasta veebruari algul jõudis nõukogu üldise kokkuleppeni, mille kohaselt kohaldataks alates direktiivi jõustumise kuupäevast alammäära 302 eurot 1000 liitri kohta, mis suureneks 330 euroni 2010. aastal. Riikidel, kes peavad makse tõstma, oleks kuni seitse aastat aega 302 euro suuruse maksumäärani jõudmiseks ja 330 euro suuruse maksumäärani peaksid nad jõudma 2012. aastaks.
Euroopa Parlament lükkas ettepaneku 17. detsembril 2003. aastal tagasi ja palus komisjonil esitada uus ettepanek, milles käsitletaks küsimust nii, et see on paremini kooskõlastatud hiljuti vastuvõetud energia maksustamise direktiividega.
E. Biokütuste maksustamine
Biokütused on kõik kütused, mis saadakse orgaanilistest ja taastuvatest ressurssidest, mille kõige ilmsem näide on vanim ressurss – puit. Energia maksustamise puhul räägitakse peamiselt järgmistest kütustest: bioetanool – etanooli vorm, mis on toodetud peamiselt põllumajandustoodete (nt suhkrupeet ja teravili) kääritamise teel, biodiislikütus – toodetud taimeõli ja metanooli reageerimise teel, biogaas (metaan), mis on toodetud biolagundatavatest jäätmetest, ning eetriks muudetud bioetanool, biometanool ja biodimetüüleeter.
Biokütuste kasutamise ergutamiseks võib tuua mitu põhjust. Neid saadakse taastuvatest ressurssidest. Neid saab toota riigisiseselt, mis vähendab sõltuvust naftaimpordist. Põletamisel tekib vähem tahkete osakeste ning keskkonnale kahjulike ja mürgiste gaaside heitmeid. Lisaks annavad need põllumajanduses alternatiivsete kultuuride kaubanduslikul eesmärgil viljelemise võimaluse ajal, mil püütakse vähendada toiduainete tootmiseks antavat abi. Teisest küljest ei suuda biokütused konkureerida hinna osas end tõestanud kütustega.
2001. aasta novembris esitas komisjon rea meetmeid biokütuste kasutamise edendamiseks (KOM(2001) 547), sealhulgas võimaluse kohaldada vähendatud aktsiisimäära. Üldine eesmärk on saavutada kütuste tarbimises biokütuste järgmine minimaalne osakaal: 2005. aastaks 2% ja 2010. aastaks 5,75%. 20. juunil 2002. aastal jõudis nõukogu ettepaneku suhtes poliitilisele kokkuleppele. Direktiiv võeti vastu kaasotsustamismenetluse käigus ja avaldati Euroopa Liidu Teatajas 8. mail 2003. aastal.
F. Muude kütuste käibemaks
Muude hiljutiste energiavaldkonna maksuettepanekute hulgas oli 2002. aasta detsembri ettepanek maagaasi ja elektrienergia suhtes kohaldatava käibemaksu kohta (KOM(2002) 688). Praegu on maksustamiskoht tarnekoht, kuid kasvava piiriülese energiakaubanduse tõttu on seda üha raskem kindlaks määrata. Ettepaneku järgi on ettevõtete maksustamiskoht see koht, kus on ostja asukoht. Lõpptarbijate puhul oleks see tarbimiskoht.
EUROOPA PARLAMENDI ROLL
Parlamendi algne arvamus mineraalõlide aktsiisimaksude kohta võeti vastu 1991. aasta juunis. Selles nõuti sihtmäärade kehtestamist bensiinile (445 eküüd 2000. aastaks pliivabale bensiinile) ja palju kõrgemat alammäära raskele kütteõlile (diislikütusele, 245 kuni 270 eküüd).
Euroopa Parlament võttis arvamuse komisjoni 1997. aasta ettepanekute kohta vastu 1999. aasta aprillis. Peamiste muudatusettepanekutega püüti saavutada järgmist:
– kaotada süstemaatiliste maksuvabastuste loetelu, aga laiendada vabatahtlike maksuvabastuste loetelu;
– siduda maksu alammäärad indeksi abil inflatsiooniga ning
– võtta kasutusele menetlus, mis võimaldab liikmesriikidel maksta maks täielikult või osaliselt tagasi, kui äriühingud suudavad tõendada, et see tõi kaasa konkurentsihalvemuse.
Diislikütuse maksustamist käsitlevate ettepanekute puhul tõstatas parlament teatavad küsimused, mis puudutavad kahe maksumäära kasutamise praktilisust ja seda, kas on vaja täielikku või ainult alammäärade ühtlustamist.
ELi maksupoliitikat üldiselt käsitlevas 2002. aasta aprilli resolutsioonis väitis parlament, et põhimõtet, et saastaja maksab, tuleb kohaldada laialdasemalt, eelkõige energiatoodete sektoris, ning seda ei tuleks viia ellu mitte ainult maksustamise, vaid ka reguleerimise teel.
Parlament esitas positiivse arvamuse biokütuseid käsitlevate ettepanekute kohta 2002. aasta oktoobris ja võttis vastu muudatusettepanekud, mille eesmärk on neid ettepanekuid tugevdada.
Arttu MÄKIPÄÄ
09/2006