Diskrimineerimisvastased meetmed ja kaitsetute elanikerühmade sotsiaalne kaasamine

ÕIGUSLIK ALUS

EÜ asutamislepingu artiklid 13, 125–130, 136–145.

EESMÄRGID

Artikkel 13, mis kuulub Euroopa Ühenduse asutamislepingu aluspõhimõtete hulka, võimaldab ühendusel võtta meetmeid nii diskrimineerimise vastu võitlemiseks kui ka potentsiaalsetele ohvritele õigusliku kaitse pakkumiseks ja stimuleerivate meetmete kehtestamiseks. Üldine diskrimineerimise keeld soo, rassi, usu või teiste isiklike omaduste alusel on kõigi riigisiseste õigusaktide ja rahvusvaheliste kokkulepete, mille eesmärk on kaitsta inimõigusi või mis põhinevad inimõigustel, ühine nõue.

Võitlus kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste sotsiaalse tõrjutuse vastu on üks konkreetsetest eesmärkidest, mis ühendus ja liikmesriigid on endale seadnud sotsiaalpoliitika valdkonnas.

SAAVUTUSED

A. Diskrimineerimisvastased meetmed

Tõsised soolise diskrimineerimise juhtumid ajendasid Euroopa Ühendust 1990. aastate keskel üksmeelselt möönma diskrimineerimise probleemiga tegelemise vajadust ka mitmel teisel põhjusel. Selle protsessi tulemusena lisati pärast 1997. aastal vastu võetud Amsterdami lepingu jõustumist EÜ asutamislepingule artikkel 13. Artikli 13 kohaselt sai nõukogu õiguse ühehäälselt kinnitada meetmed võitlemiseks diskrimineerimise vastu uutel alustel, mille hulgas olid rassiline või etniline päritolu, usutunnistus või veendumused, vanus, puue ja seksuaalne sättumus. Seda artiklit muudeti hiljem Nice’i lepinguga, et nõukogu saaks kaasotsustamismenetluse abil ning kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võtta stimuleerivaid meetmeid.

1999. aastal astus Euroopa Komisjon vajalikud sammud artikli 13 rakendamiseks ja töötas välja ettepanekute paketi. Selle tulemusel võttis nõukogu 2000. aastal vastu kaks direktiivi.

– Nõukogu direktiiviga 2000/43/EÜ (rassilise võrdse kohtlemise direktiiv) keelatakse otsene ja kaudne diskrimineerimine, samuti ahistamine ning korralduste andmine diskrimineerida rassilise või etnilise päritolu alusel. Direktiiv hõlmab tööhõivet, väljaõpet, haridust, sotsiaalset kaitset, tervishoidu, eluaset ning kaupadele ja teenustele juurdepääsu.

– Teises direktiivis, 2000/78/EÜ (tööalase võrdse kohtlemise direktiiv), keskendutakse diskrimineerimisele seoses töö saamise ja kutsealale pääsemise, samuti ametialase väljaõppega. Direktiivis käsitletakse otsest ja kaudset diskrimineerimist, samuti ahistamist ja korralduste andmist diskrimineerida usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. Direktiiv sisaldab mõistlikke abinõusid käsitlevaid olulisi sätteid, selleks et soodustada puuetega inimeste pääsemist tööle ja väljaõppele.

Paljud mõlema direktiivi definitsioonid ja õiguslikud kontseptsioonid töötati välja soolise võrdõiguslikkuse suhtes kohaldatavate sätete ja/või soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas kehtiva Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse eeskujul.

2008. aasta juulis võttis Euroopa Komisjon vastu ettepaneku nõukogu direktiivi kohta, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõtet sõltumata isikute usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest väljaspool tööhõive valdkonda. Ettepanek hõlmab juurdepääsu kaupadele ja teenustele, sotsiaalsele kaitsele, tervishoiule ja haridusele. Põhimõtet kohaldatakse ainult äritehingute suhtes ja see ei laiene üksikisikutevahelistele täielikele eratehingutele. Ettepanekule lisati teatis „Mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused: uuendatud strateegia” (KOM(2008) 420), milles tehakse ka ettepanekuid meetmete kohta, millega soovitakse anda uut hoogu diskrimineerimisvastast poliitikat käsitlevale dialoogile ja kasutada tulemuslikumalt ära olemasolevaid vahendeid nii üldiselt kui ka erilise rõhuga romide sotsiaalse kaasatuse edendamisel.

B.Diskrimineerimisvastane tegevus ja kaitsetute elanikerühmade sotsiaalne kaasamine Lissaboni tegevuskava raames

Võitlus kõige kaitsetumate elanikerühmade diskrimineerimise vastu ja nende osaluse edendamine on Lissaboni strateegia raames Euroopa tööhõive- ja sotsiaalpoliitika võtmekomponent.

1. Euroopa tööhõivestrateegia

2010. aastaks seatud Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks peab EL märkimisväärselt tõstma praegu tööturul alaesindatud elanikerühmade tööhõivet, see tähendab vanemate töötajate ja naiste tööhõivet, samuti märkimisväärselt lühendama riskirühmade, nagu puuetega inimesed, etnilised vähemused ja rändajad, tööturult eemalejäämise aega. Inimesi tööturult eemale tõrjuva diskrimineerimise vastu võitlemine ei kaitse ainult inimõigusi, vaid, nagu on sageli märkinud kõik sidusrühmad, kaasa arvatud Euroopa Parlament, aitab kaasa ka tootlikkuse ja majanduskasvu suurendamisele.

Seda tunnistati juba 1999. aasta tööhõive suunistes, mille nn tööhõivesammas keskendus kõigile avatud tööturu edendamisele ning millega paluti liikmesriikidel, kinnitades, et paljud elanikerühmad ja üksikisikud kogevad suuri raskusi nõutavate vilumuste omandamisel ning juurdepääsu saavutamisel ja jäämisel tööturule, ning et on vaja välja töötada poliitikate sidus pakett, mis edendab selliste rühmade ja üksikisikute integratsiooni töömaailma ning võitleb diskrimineerimise vastu, osutada kõrgendatud tähelepanu puuetega inimestele, etnilistele vähemustele ja teistele elanikerühmadele ning üksikisikutele, kes võivad olla ebasoodsas olukorras, ning töötada välja asjakohases vormis ennetavad ja aktiivsed poliitikad nende tööturule toomiseks (suunis 9).

Tööhõive suunistes aastateks 2005–2007 ja 2008–2010 selgitatakse seoseid avatud tööturgude majanduslike ja sotsiaalsete mõjude vahel: suunistes rõhutatakse, et „võrdsed võimalused ja võitlus diskrimineerimise vastu on edu saavutamiseks olulise tähtsusega. […] Liikmesriigid peaksid püüdma tööturul osalemist edendades saavutada kõigi aktiivset kaasamist”, pidama meeles, et „tööhõivemäärade tõstmine on kõige tõhusam vahend majanduskasvu soodustamiseks ja kõrge sotsiaalse kaasatusega majanduse edendamiseks”, ja seetõttu palutakse liikmesriikidel suurendada vanemaealiste töötajate ja noorte tööhõivet ning edendada tööturult enim kõrvale tõrjutud inimeste aktiivset kaasamist (suunis 17).

2. Avatud koordinatsiooni meetod sotsiaalsektoris

Euroopa Ülemkogu otsustas 2000. aasta märtsis Lissaboni tippkohtumisel vastuvõetud järeldustele toetudes hiljem samal aastal Nice’is, et sotsiaalse tõrjutuse takistamiseks mõeldud poliitika peab põhinema avatud koordinatsiooni meetodil, sidudes riiklikke tegevuskavasid ja komisjoni koostöö edendamise algatusi. Kõnealuse meetodi peamised elemendid on: i) vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise ühised eesmärgid; ii) vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise riiklikud tegevuskavad; iii) ühised aruanded sotsiaalse kaasatuse ja regulaarse järelevalve kohta, ühine hindamine ja vastastikune eksperdihinnang; iv) ühised näitajad edu hindamiseks ja heade tavade võrdlemiseks. Liikmesriigid nõustusid koostama regulaarselt riiklikke tegevuskavasid võitlemiseks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu alates 2001. aasta juunist. Tegevuskavad kajastavad nõukogu poolt määratletud eesmärke, nimelt: tööturul osalemise edendamine ning juurdepääs kõigile vahenditele, õigustele, kaupadele ja teenustele, tõrjutuse ohu ennetamine, kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste abistamine, kõikide osalejate kaasamine.

Avatud koordinatsiooni meetodit kohaldati paralleelselt ka teistes sotsiaalkaitse sektorites, st piisavate ja jätkusuutlike pensionide tagamisel ning kättesaadava, kvaliteetse ja jätkusuutliku tervishoiu ning pikaajalise hoolduse tagamisel. Euroopa Komisjon tegi 2005. aastal ettepaneku süvalaiendada käimasolevaid protsesse sotsiaalkaitse ja kaasamispoliitikate uude avatud koordinatsiooni meetodi raamistikku, kehtestades kolm üldist eesmärki ja konkreetsed eesmärgid kõigi kolme olemasoleva meetmekategooria jaoks.

Avatud koordinatsiooni meetodi üldised eesmärgid sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse tagamiseks on: a) sotsiaalse ühtekuuluvuse, meeste ja naiste võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste tagamine kõigile asjakohase, juurdepääsetava, rahaliselt jätkusuutliku, kohandatava ja tõhusa sotsiaalkaitsesüsteemi ja sotsiaalse kaasamise poliitikate abil; b) tõhus ja vastastikune tegevus kooskõlas Lissaboni eesmärkidega suurema majanduskasvu ning suurema arvu ja paremate töökohtade ja suurema sotsiaalse ühtsusega ning ELi säästva arengu strateegiaga; c) head juhtimistavad, läbipaistvus ja huvitatud isikute kaasamine poliitika kujundamisse, rakendamisse ja järelevalvesse.

Avatud koordinatsiooni meetodi erieesmärke vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kõrvaldamiseks kirjeldatakse järgmiselt: kõigi juurdepääs ühiskonnaelus osalemiseks vajalikele vahenditele, õigustele ja teenustele, tõrjutuse ennetamine ja kõrvaldamine, võitlus kõikide tõrjutust põhjustavate diskrimineerimisvormide vastu; kõikide aktiivne sotsiaalne kaasamine, üheaegne tööturul osalemise edendamine ning vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemine; sotsiaalse kaasamise poliitikate tõhusa kooskõlastamise ning valitsuse ja asjaomaste sidusrühmade, kaasa arvatud vaesed, kõigil tasanditel kaasamise tagamine, et kindlustada poliitikate tõhusus ja tulemuslikkus ning süvalaiendamine kõikidesse asjakohastesse avalikesse poliitikatesse.

Avatud koordinatsiooni meetodi kolme meetmekategooria vastastikune toime on eriti ilmne, kui kaalutakse sotsiaalseid poliitikaid kõige kaitsetumate sihtrühmade toetamiseks, nagu eakad ja puuetega inimesed. Koostöö piisavate ja jätkusuutlike pensionide alal tagab kavatsuste kohaselt kõigile piisava sissetuleku pensionilejäämise ajaks ning juurdepääsu pensionidele, mis võimaldavad inimestel pärast pensionilejäämist säilitada mõistliku elatustaseme, ning avalike ja erapensionisüsteemide rahalise jätkusuutlikkuse. Avatud koordinatsiooni meetodi kolmanda meetmekategooria juurdepääsetava, kvaliteetse ja jätkusuutliku tervishoiu ning pikaajalise hoolduse eesmärk on tagada kõigi juurdepääs nõuetekohasele tervishoiule ja pikaajalisele hooldusele, ning jälgida, et hooldusvajadus ei tooks endaga kaasa vaesust ja rahalist sõltuvust.

EÜ asutamislepingu artikli 144 kohaselt asutati sotsiaalkaitsekomitee, et edendada koostööd nii liikmesriikide vahel kui ka komisjoniga sotsiaalkaitsepoliitikate alal. Komiteesse kuulub kaks delegaati igast liikmesriigist ja komisjonist.

C.Stimuleerivad meetmed

Aastatel 1975–1980 juhtis Euroopa Majandusühendus oma esimese vaesusvastase programmi raames vaesuse vastu võitlemiseks mõeldud esialgseid katseprojekte ja -uuringuid. Nimetatud esimesele programmile järgnes veel kaks programmi (1985–1989 ja 1989–1994). Ühenduse tegevus selles valdkonnas tekitas siiski jätkuvalt vaidlusi seoses õigusliku aluse puudumisega.

Kõnealune olukord lahendati 1999. aastal Amsterdami lepingu jõustumisega, milles käsitleti sotsiaalse tõrjutuse kõrvaldamist kui ühenduse sotsiaalpoliitika eesmärki. 2002. aasta detsembris võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu otsuse (EÜ) nr 50/2002, millega kehtestatakse ühenduse tegevusprogramm liikmesriikidevahelise koostöö ergutamiseks sotsiaalse tõrjutuse tõkestamise alal. Programm hõlmab ajavahemikku 2002–2006 ning selle eelarveks eraldati 75 miljonit eurot.

Vahepeal algatati artikli 13 lõike 2 alusel ühenduse tegevuskava diskrimineerimise vastu võitlemiseks; see hõlmas kõik artiklis 13 sätestatud alused, välja arvatud sooline diskrimineerimine, millega tegeldi eraldi Euroopa Ühenduse soolise võrdõiguslikkuse programmi raames.

2007. aastal koondati kõik tööhõive ja sotsiaalküsimuste valdkonnas loodud EÜ rahastamisprogrammid ühe raamistiku alla ning võeti vastu uus programm Progress, mis hõlmab seitsme aasta pikkuse ajavahemiku ning on ette nähtud kulutuste ratsionaliseerimiseks ja Euroopa Ühenduse poolt toetatavate meetmete mõju tõhustamiseks. Progressi üldeelarve on 743,25 miljonit eurot, millest 30% ja 23% on eraldatud vastavalt sotsiaalsele kaasamisele ja sotsiaalkaitsele ning mittediskrimineerimisele.

Progressi eesmärk on toetada selge Euroopa mõõtme või lisandväärtusega projekte, samas kui Euroopa Sotsiaalfond võimaldab ühenduse rahastamisvahenditest kaasrahastada meetmeid, mille eesmärk on võitlus diskrimineerimise vastu ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate inimeste tööturule toomise aitamine.

Väärib samuti meeldetuletamist, et 2010. aasta kuulutati tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemise Euroopa aastaks.

D.Konkreetsetele rühmadele suunatud Euroopa strateegiad: puuetega inimesed ja eakad inimesed

EL rakendab kaitsetute elanikerühmade sotsiaalseks kaasamiseks üheaegselt kahte lähenemisviisi: võitlust diskrimineerimise kõigi vormide vastu ning sihtstrateegiate kavandamist.

1. Puuetega inimesed

Vastavalt ÜRO 1993. aasta resolutsioonile „Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid” võttis komisjon 1996. aasta juulis vastu teatise (KOM(96) 406). Kõnealuses teatises sätestatud ühenduse puuetealane strateegia põhines võrdsetel võimalustel ja mittediskrimineerimisel ning puuetega inimestega seotud küsimuste süvalaiendamisel kõigisse asjaomastesse ELi poliitikatesse, nagu sotsiaalpoliitika, haridus ja koolitus, teadustegevus, transport, telekommunikatsioon ja rahvatervis. Kuigi antud valdkonnas kuulub pädevus liikmesriikidele, rõhutati teatises, et Euroopa Ühendus annab märkimisväärse panuse liikmesriikidevahelise koostöö ning heade tavade vahetamise ja arendamise jõupingutuste edendamiseks.

1996. aastal loodi puuetealane kõrgetasemeline töörühm, et kontrollida valitsuste poliitikaid ja prioriteete, koondada teavet ja kogemusi ning anda nõu komisjonile. Nõukogu poolt 17. juunil 1999. aastal vastuvõetud resolutsioonis puuetega inimeste võrdsete tööhõivevõimaluste kohta kutsutakse liikmesriike arendama, hindama ja läbi vaatama toetusprogramme puuetega inimeste integreerimiseks erineval viisil. Resolutsiooniga valmistati ette otsus 2000/750/EÜ, millega kehtestatakse diskrimineerimise vastu võitlemise ühenduse tegevusprogramm ajavahemikuks 2001–2006.

2003. aasta oli puuetega inimeste Euroopa aasta (nõukogu otsus 2001/903). Jätkutegevusena kiideti heaks puuetega inimestele suunatud tegevuskava, et tagada puuetega inimesi käsitleva sidusa poliitika kujundamine. See koosneb meetmeprogrammist tegevuste jaoks, mida tuleb arendada ELi tasandil ajavahemikus 2004–2010. Puuetealase tegevuskava regulaarne ajakohastamine iga kahe aasta järel ja jätkuv dialoog peamiste sidusrühmadega tagavad, et komisjoni rakendatud meetmed on asjakohased ja sihipärased. Teatis „Puuetega inimeste olukord Euroopa Liidus: Euroopa tegevuskava 2008–2009 KOM(2007) 738” on ELi kõige uuem puuetega inimestele suunatud ajakohastatud tegevuskava.

Puuetega inimeste seas on tööpuudus väga suur. Üks ühenduse algatuste olulisi teemasid on laiendada puuetega inimeste tööleidmise väljavaateid ja muuta tööhõive valdkonnas suhtumist puuetega inimestesse. Puuete teema on lisatud riiklikesse reformikavadesse ning sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse riiklikesse strateegiatesse.

2. Eakad

2000. aastal oli ligikaudu 60 miljonit inimest (16,4% ELi elanikkonnast) vanuses 65 aastat või rohkem ja 2020. aastaks oodatakse nende osakaalu suurenemist 25%-ni. Keskmine eluiga kasvab jätkuvalt; koos kahaneva iibega kiirendab see elanikkonna vananemist. Kõige uuemad andmed näitavad, et vaesus ähvardab kõige rohkem eakaid inimesi.

Euroopa, mis on maailma esimesi rahvastiku vananemisest mõjutatud piirkondi, on välja töötanud suure hulga strateegilisi lahendusi. Alates 1984. aastast on ühendus korraldanud arvukalt uuringuid ja seminare, milles keskendutakse eakate tähtsusele majanduslikus ja ühiskondlikus elus. Esimene eakatele mõeldud tegevuskava sai alguse 1991. aastal.

ELi poolt väljatöötatud vananemise probleemi lahendus on paigutatud ulatusliku strateegia konteksti, mis seisneb poliitikate vastastikuse edendamise formuleerimises ning hõlmab vananemise majanduslikke, sotsiaalseid ja tööhõivega seotud mõjusid. ELi lähenemisviis on mõeldud igas vanuses inimeste kogu potentsiaali mobiliseerimiseks. Aluspõhimõte on, et rahvastiku vananemise probleemile tõhusate lahenduste otsimine peab minema kaugemale kui keskendumine vaid tänapäeva vanemate põlvkondade huvidele. Selleks tuleb võtta vastu uus aktiivne poliitika ja aktiivse vananemise strateegiad.

Kahes Euroopa Komisjoni teatises, „Euroopa igale vanusele – heaolu ja põlvkondadevahelise solidaarsuse edendamine” (KOM(99) 221) ning „Euroopa vastus maailma rahvastiku vananemisele” (KOM(2002) 143), määratletakse järgmised prioriteetsed ülesanded: vananemise majanduslike mõjude lahendamine, et säilitada majanduskasv ja usaldusväärne riigi rahandus; kohandumine olukorraga, kus tööjõud on vanem ja arvuliselt väiksem; sobivate, elujõuliste ja paindlike pensionide tagamine; igaühele juurdepääsu tagamine kvaliteetsele tervishoiule, tagades samal ajal tervishoiuteenuste rahalise elujõulisuse. Rohelises raamatus „Silmitsi demograafiliste muutustega – uus põlvkondadevaheline solidaarsus” (KOM(2005) 94) rõhutatakse, et EL seisab vastamisi seni kogematute demograafiliste muutustega, millel on suur mõju kogu ühiskonnale. Sellele väljakutsele vastamiseks on vaja ellu viia Lissaboni tegevuskava ning hoida inimesi kauem tööl; vaja on ajakohastada ka sotsiaalkaitsesüsteeme, eriti pensione, et kindlustada nende sotsiaalne ja majanduslik jätkusuutlikkus ning tulla toime demograafilise vananemise tagajärgedega.

Euroopa Komisjon korraldas 2008. aasta märtsis konverentsi teemal „Vanemate inimeste väärikuse kaitse – eakate väärkohtlemise ja hooletusse jätmise vältimine”, mis viis kokku eksperdid ja poliitikakujundajad, et tõsta teadlikkust ja algatada avalik diskussioon laialt levinud probleemi üle.

EUROOPA PARLAMENDI ROLL

Euroopa Parlament osales aktiivselt arutelus, mille tulemusel lisati EÜ asutamislepingule artikkel 13. Lissaboni lepingu kohaselt tuleb parlamendiga konsulteerida artikli 13 lõike 1 alusel esitatud mittediskrimineerimist käsitlevate õigusloome ettepanekute korral (Euroopa Liidu toimimise lepingu uus artikkel 19).

Parlament on sageli kutsunud komisjoni ja liikmesriike üles tagama asutamislepingu artikli 13 alusel vastuvõetud direktiivide nõuetekohase, täieliku ja õigeaegse rakendamise: komisjon ei tohiks selles valdkonnas kõhelda liikmesriikide vastu rikkumismenetlusi algatamast.

20. mail 2008 Euroopa Parlamendis heaks kiidetud algatusraportiga, mis käsitleb edasiminekut ELis võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise valdkonnas, nõuti, et komisjon viiks läbi direktiivide 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ rakendamise põhjaliku läbivaatamise ja esitaks uue direktiivi eelnõu, mis käsitleks kõiki valdkondi, mis pole veel reguleeritud asutamislepingu artikli 13 alusel vastuvõetud õigusaktidega, ning hõlmaks kõik ühenduse pädevuses olevad valdkonnad, ning lisaks sellele hariduse, elukestva õppe, sotsiaalkaitse, sealhulgas sotsiaalkindlustuse, eluaseme küsimused ja tervishoiu, diskrimineeritud rühmade kajastamise meedias ja reklaamides, füüsilise juurdepääsu puuetega inimestele suunatud teabele, telekommunikatsiooni, elektroonilise side, transpordiliigid ja ühisruumid, sotsiaalsed soodustused ja juurdepääsu laiatarbekaupadele ja -teenustele ning nendega varustamise. Raportis kutsuti ka komisjoni ja liikmesriike üles süvalaiendama võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise teemat Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse, sotsiaalset kaasamist käsitleva avatud koordinatsiooni meetodi suunistesse ning riiklikesse reformiprogrammidesse ja eeskirjadesse struktuurifondide valitsemise kohta.

Euroopa Parlament on võtnud vastu resolutsioone eesmärgiga parandada sotsiaalselt tõrjutute, eakate ja puuetega inimeste tingimusi. Parlament rõhutab, et ühendus peab näitama üles suuremat solidaarsust nimetatud rühmadega ning töötama nende ühiskonda integreerimise nimel. Selles kontekstis nõudis ta liikmesriikidelt tungivalt minimaalsete sissetulekute kehtestamist, et enamikul ebasoodsas olukorras olevatest rühmadest oleksid vajalikud vahendid mõistliku elatustaseme saamiseks ning et neile tagataks sotsiaalne kaitse ja piisav tervishoid.

1993. aastal alustas Euroopa Parlament eakate inimeste parlamendi organiseerimist. Euroopa Parlament pidas 1998. aasta oktoobris Euroopa konverentsi „Eakad inimesed 21. sajandil – avanenud väljavaated uueks eluks” ning korraldas 2003. aasta novembris puuetega inimeste Euroopa parlamendi. Koos komisjoniga tähistab Euroopa Parlament 3. detsembril puuetega inimeste Euroopa päeva igal aastal alates 1993. aastast.

Euroopa Parlament rõhutas 2007. aasta novembris koostatud algatusraportis tegeliku sotsiaalse olukorra kohta, et juurdepääs kaupadele ja teenustele peaks olema iga ELi kodaniku õigus. Parlament kutsus ka komisjoni ja liikmesriike arendama koostöös puuetega inimesi esindavate organisatsioonidega riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke algatusi puuetega inimestele soodsamate tööhõivevõimaluste loomiseks. Raportis paluti ka komisjonil ja liikmesriikidel tagada piisavad vahendid elukestva õppe programmide kui vahendite soodustamiseks, mis väldivad teiste seas eakamate inimeste tõrjumist tööturult, ning soodustada nende pidevat osalemist sotsiaalses, kultuurilises ja kodanikuelus.

Moira Andreanelli
08/2008