Tööhõivepoliitika

ÕIGUSLIK ALUS

EÜ asutamislepingu artiklid 2, 3, 125–130, 136, 137, 140, 143, 145–148.

EESMÄRGID

Asutamislepingus sätestatud olulised põhimõtted, eesmärgid ja tegevused hõlmavad tööhõive kõrge taseme edendamist kogu ühenduses kooskõlastatud strateegia väljaarendamise abil, eelkõige kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelise tööjõu ning majanduslikele muudatustele reageerivate tööturgude loomiseks.

SAAVUTUSED

A.Algus

1. Söe- ja teraseühenduse leping

Töötajad on saanud taaskohanemistoetust Euroopa Söe- ja Teraseühenduses (ESTÜ) alates 1950. aastatest. Toetust anti söe- ja terasesektori töötajatele, kelle töökohti ohustas tööstusharu ümberkorraldamine. Euroopa Sotsiaalfond (*4.9.2.), mis asutati 1960. aastate alguses, oli peamine vahend võitluseks tööpuuduse vastu.

2. Tegevus 1980. aastatel

1980. ja 1990. aastate tööhõive tegevuskavades keskenduti konkreetsetele sihtrühmadele: ERGO – pikaajalistele töötutele, LEDA – kohalikule tööhõivearengule ja ELISE – väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete abistamisele. Samal ajavahemikul loodi mitu seire- ja dokumenteerimissüsteemi. Euroopa Komisjon ja liikmesriikide tööhõivega tegelevad ministrid otsustasid 1982. aastal asutada süsteemi MISEP (Euroopa vastastikune teabevahetussüsteem tööhõivepoliitika valdkonnas). Sysdem (ühenduse tööhõivealase dokumentatsiooni süsteem) loodi 1989. aastal. Nõukogu kutsus 1989. aasta lõpus komisjoni ja liikmesriike üles asutama Euroopa Tööhõive Seirekeskust (EEO). Kolmas EEO võrgustik nimega Resnet (uurimisvõrk) asutati 1997. aastal.

3. EURES

Selleks et julgustada vaba liikumist ja aidata töötajaid töökoha leidmisel teises liikmesriigis, täiustati 1992. aastal varasemat süsteemi SEDOC ja anti sellele uus nimetus EURES (Euroopa tööturuasutuste süsteem).

EURES on koostöövõrgustik, mis on mõeldud töötajate vaba liikumise lihtsustamiseks Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ja Šveitsis. 2002. aasta reformiga täiendati EURESi institutsioonilist võrgustikku, detsentraliseerides otsuste vastuvõtmise võrgustiku liikmetele. Euroopa Komisjoni koordineeritavasse võrgustikku kuuluvate partnerite hulgas on riiklikud tööhõiveteenistused, ametiühingud ja tööandjate organisatsioonid.

EURESi harta ja kolmeaastaste tegevuskavade põhjal on EURESi põhieesmärgid anda võimalike liikumiskavatsustega töötajatele teavet, juhendada neid ja pakkuda nõu töövõimaluste ning elamis- ja töötingimuste kohta EMP-s; abistada tööandjaid teistest riikidest töötajate palkamisel ning nõustada ja juhendada töötajaid ja tööandjaid piiriülestes regioonides.

Sellega seoses kuulutati 2006. aasta Euroopa töötajate liikuvuse aastaks (*3.2.2.), eesmärgiga suurendada teadlikkust ja arusaamist uues riigis töötamise ja/või uue ameti kasudest ning tuua esile, kuidas EL saab töötajaid liikumisel abistada.

B.Laiahaardelisema tööhõivepoliitika suunas

1. Valge raamat majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive kohta (1993)

Töötuse kõrge tase enamikus riikides ajendas president Jacques Delors’i ametiajal (1993) välja andma valge raamatu majanduskasvu, konkurentsivõime ja tööhõive kohta. Sellega algatati arutelu Euroopa majandus- ja tööhõivestrateegia teemal, tuues tööhõive esmakordselt Euroopa tegevuskava tippküsimuste hulka.

2. Esseni protsess (1994)

Tööpuuduse vastu võitlemiseks leppis Euroopa Ülemkogu 1994. aasta detsembris Essenis kokku viis liikmesriikide põhieesmärki: 1) investeerida kutseõppesse; 2) suurendada tööhõive intensiivset kasvu; 3) vähendada palgaväliseid tööjõukulusid; 4) tõhustada aktiivset tööturupoliitikat ning 5) võidelda noorte tööpuuduse ja pikaajalise töötuse vastu. Liikmesriigid peaksid tagama nende soovituste lahtikirjutamise mitmeaastastesse programmidesse, mida jälgivad komisjon ja nõukogu. Euroopa Ülemkogule teatati igal aastal komisjoni ja nõukogu teostatud läbivaatamise tulemused. Esseni protsessiga anti panus teadlikkuse suurendamisse töötuse kõrge taseme teemal liikmesriikides ELi tasandil.

3. Amsterdami lepingu panus (1997)

Uue tööhõivealase jaotisega Amsterdami lepingus kehtestati Euroopa tööhõivestrateegia ja asutamislepingu põhine alaline tööhõivekomitee, kellel on nõuandev staatus liikmesriikide tööhõive- ja tööturupoliitika kooskõlastamise edendamisel.

Amsterdami lepinguga ei muudetud aluspõhimõtet, mille järgi on liikmesriikidel tööhõivepoliitika valdkonnas ainupädevus, ent liikmesriigid on võtnud kohustuseks kooskõlastada oma tööhõivepoliitika ühenduse tasandil. Kõnealuse lepinguga anti nõukogule ja komisjonile palju tugevam roll ning uued ülesanded ja vahendid. Ka Euroopa Parlamenti on tihedamalt otsustamisse kaasatud. Sotsiaalprotokolli lisamisega lepingusse laiendati ka sotsiaalpartnerite vastutust ja võimalusi anda oma panus.

C.Euroopa tööhõivestrateegia 1997–2004

Luxembourgi erakorralisel tippkohtumisel töökohtade teemal novembris 1997 eeldati Amsterdami lepingu jõustumist 1998. aastal ning käivitati Euroopa tööhõivestrateegia ehk nn Luxembourgi protsess.

Sellega loodi raamistik riikide tööhõivepoliitikate kooskõlastamise ja seire iga-aastaseks tsükliks. Riikide tööhõivepoliitikate kooskõlastamine ELi tasandil põhineb liikmesriikide kohustusel kehtestada ühised eesmärgid ja sihid. Kõnealune strateegia rajaneb järgmistel osadel:

– tööhõivesuunised: igal aastal leppis nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal kokku suunised, milles märgiti liikmesriikide tööhõivepoliitika ühised prioriteedid;

– riiklikud tegevuskavad: iga liikmesriik koostas aastase riikliku tegevuskava, milles kirjeldati, kuidas nimetatud suuniseid riigi tasandil praktikas rakendatakse;

– ühine tööhõivearuanne: komisjon ja nõukogu vaatasid ühiselt läbi riiklikud tegevuskavad ja esitasid Euroopa Ülemkogule ühise tööhõivearuande. Selle analüüsi põhjal pakkus komisjon välja tööhõivesuunised järgmiseks aastaks;

– soovitused: komisjoni ettepanekul võis nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega otsustada anda riigispetsiifilisi soovitusi.

Euroopa tööhõivestrateegia kohustab liikmesriike ja ühendust saavutama tööhõive kõrge taseme, mis on üks Euroopa Liidu põhieesmärke, ning see seati esmakordselt 1997. aastal samale tasemele majanduskasvu ja stabiilsust puudutavate makromajanduslike eesmärkidega. Tööhõive on saanud ühiseks mureks. Liikmesriigid ja ühendus on kohustunud töötama selle nimel, et arendada välja ühenduse tasandil koordineeritav tööhõivestrateegia, kasutades kehtestatud uut avatud koordineerimismeetodit. Avatud koordineerimismeetod rajaneb viiel aluspõhimõttel, milleks on subsidiaarsus, vastastikune lähenemine, eesmärgipõhine juhtimine, riikide seire ja integreeritud lähenemisviis.

Esimesed 19 suunist võeti vastu 1998. aastal ning need olid jagatud nelja samba vahel: tööalane konkurentsivõime, ettevõtlus ja töökohtade loomine, kohanemisvõime ja võrdsed võimalused.

2000. aastal leppis Euroopa Ülemkogu Lissabonis kokku uues strateegilises eesmärgis muuta EL „maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistel põhinevaks majanduseks”, mis suudab säilitada majanduskasvu, luues rohkem ja paremaid töökohti ning suurendades sotsiaalset ühtekuuluvust. Täistööhõivet mainiti kui tööhõive- ja sotsiaalpoliitika üldist eesmärki ning seati konkreetsed eesmärgid, mis tuleb saavutada 2010. aastaks, s.o suurendada üldist tööhõive määra tasemeni 70% ja naiste tööhõive määra tasemeni üle 60%. 2001. aastal lisati veel üks eesmärk: suurendada eakate töötajate (55−64 aasta vanused) tööhõive määra 2010. aastaks tasemeni üle 50%.

Nimetatud järelduste kajastamiseks lisati 2001. aastal suunistesse viis uut horisontaalset eesmärki: saavutada täistööhõive, stimuleerida elukestvat õpet, edendada sotsiaalpartnerite rolli, tagada nimetatud nelja samba õige vahekord poliitikas ning töötada välja ühised näitajad edusammude hindamiseks. 2002. aastal lisati eesmärkide hulka töö kvaliteedi parandamine.

D.Euroopa uuendatud tööhõivestrateegia alates aastast 2005

1. Euroopa tööhõivestrateegia taaskäivitamine 2005. aastal

Euroopa tööhõivestrateegia vaadati läbi 2002. aastal, viis aastat pärast selle käivitamist. Vaatamata komisjoni hinnangule (KOM(2002) 416 „Euroopa tööhõivestrateegia viie aasta kokkuvõte”), et Euroopa tööhõivestrateegia edendab riikide tööhõivepoliitika lähenemist Euroopa suunistele ja et see toetab uut ennetavat tööturupoliitikat uute meetmetega, tegi tööhõive töörühm (aruanne „Töökohad, töökohad, töökohad – tööhõive suurendamine Euroopas”, 2003, nn Koki aruanne) kindlaks majandus- ja sotsiaalprobleemid koos üldise aeglase majanduskasvu ja töötuse kõrge tasemega Euroopa Liidu laienemise eel ning soovitas keskenduda strateegia rakendamisele.

Kuna edusammud olid ebapiisavad ja 2005. aastaks seatud tööhõivemäära vahe-eesmärke ei saavutatud, käivitati Lissaboni strateegia taas 2005. aastal ning selles keskenduti majanduskasvule ja töökohtadele, eesmärgiga lihtsustada ja täiustada Lissaboni strateegiat.

Selle ettepaneku põhjal vaadati Euroopa tööhõivestrateegiamitmeaastase ajalise raamistiku (esimene tsükkel 2005–2008) ja rakenduspaketi vormis strateegia parema, täiustatud esitluse alusel täielikult läbi. Uus protsess on järgmine:

– komisjon esitab jaanuaris kevadisele Euroopa Ülemkogule koos kevadise aruandega ka riikide reformiprogrammide läbivaatamisel tehtud järeldused rakenduspaketi kujul. Kevadises aruandes esitatakse komisjoni strateegilised poliitilised prioriteedid ELi jaoks. Rakenduspakett sisaldab: i) laialdaste majanduspoliitika suuniste rakendamise aruande; ii) ühise tööhõivearuande eelnõu; iii) siseturu strateegiat käsitlevat rakendusaruande koos üksikasjaliku hinnanguga rakendamise kohta kõnealustes poliitikavaldkondades;

– pärast seda, kui kevadine Euroopa Ülemkogu on andnud üldised poliitilised suunad, esitab komisjon oma ettepanekud edasisteks sammudeks nendes poliitikavaldkondades ühtses dokumendis „Suuniste pakett”, mis koosneb laialdastest majanduspoliitika suunistest (*5.4.0.), tööhõivesuunistest ja võimalik, et ka tööhõivealastest soovitustest. Pärast täiendavat konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtavad asjaomased nõukogu üksused need laialdased majanduspoliitika suunised, tööhõivesuunised ja tööhõivealased soovitused vastu ning juuni Euroopa Ülemkogu teeb järeldused;

– uus tsükkel algab sügisel, kui liikmesriigid esitavad komisjonile oma riiklikud reformiprogrammid.

2. Tööhõivesuunised 2005–2008 ja 2008–2010

Integreeritud suunised 2005–2008 ja 2008–2010 sisaldavad kokku 23 suunist, millest 8, s.o suunised 16–23, käsitlevad spetsiaalselt tööhõivet, et anda tõuge Lissaboni strateegia elluviimiseks. Kaheksa tööhõivesuunist on põhitähtsad tööhõivealases tegevuses kolme prioriteedi saavutamiseks: i) kaasata tööhõivesse rohkem inimesi ja säilitada nende töö, suurendada tööpakkumist ja moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteemid; ii) parandada töötajate ja ettevõtete kohanemisvõimet; iii) suurendada investeeringuid inimkapitali parema hariduse ja oskuste kaudu. Peaeesmärk on tõsta aastaks 2010 tööhõivemäär 70%ni.

Tööhõivesuunised 2008–2010 jäävad varasema tsükliga võrreldes muutumatuks. Need aitavad kaasa täistööhõive edendamisele, töökvaliteedi ja tööviljakuse parandamisele ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele, säilitades kolm tegevuseprioriteeti ja kvantitatiivsed eesmärgid, mis olid kokku lepitud tsükliks 2005–2008. EL ja liikmesriigid peavad oma olemasolevat poliitikat ja õigusakte paremini kohandama, selleks et toime tulla globaliseerumise ja kiiresti muutuvate sotsiaalsete oludega (demograafiline muutus, pikem tööelu, üha mitmekesisem perekonnastruktuur, uued suundumused seoses liikuvusega ja mitmekesisus).

EUROOPA PARLAMENDI ROLL

A. Üldised lähtekohad

Euroopa Parlament peab tööhõivet ELi üheks kõige tähtsamaks prioriteediks ning usub, et EL ja liikmesriigid peavad oma jõupingutused kooskõlastama. Püüdlemine täistööhõivele tuleks teha liikmesriikidele ja ELile selgeks eesmärgiks. Alates 1983. aasta aprillist on Euroopa Parlament selles küsimuses vastu võtnud palju resolutsioone.

Euroopa Parlamendi roll on järk-järgult tugevnenud ja Amsterdami lepingust alates peab nõukogu Euroopa suuniste suhtes parlamendiga konsulteerima (artikli 128 lõige 2) enne nende iga-aastast koostamist, vaatamata mitmeaastasele tsüklile.

B.Konkreetsed meetmed

1994. aastal asutati spetsiaalne ajutine tööhõivekomisjon. Euroopa Parlament rõhutas 1995. aasta raportis, et EL ja liikmesriigid peaksid vastu võtma integreeritud strateegia, milles pühendutakse töökohtade loomisele ja mis hõlmab kõiki tööhõivet mõjutavaid poliitikavaldkondi.

1996. aasta valitsustevahelise konverentsi ajal tagas Euroopa Parlament tööhõivepoliitikale Amsterdami lepingus palju suurema tähtsuse, nõudes asutamislepingusse eraldi tööhõivealast peatükki. Paljusid Euroopa Parlamendi ettepanekuid tööhõivepoliitika kohta võeti arvesse Amsterdami lepingus ja Luxembourgis peetud tööhõivet käsitleval Euroopa Ülemkogul 1997. aasta oktoobris.

Juba oma 2003. aasta juuni resolutsioonis tööhõivesuuniste kohta nõudis Euroopa Parlament laialdaste majanduspoliitika suuniste, tööhõivesuuniste, sotsiaalse kaasatuse strateegia ja säästvuse strateegia täiendamist ning paremat omavahelist kooskõlastamist. Ta rõhutas ka vajadust paremini kaasata kõik asjaomased pooled (nt sotsiaalpartnerid, riikide parlamendid) ja töötada välja kvantitatiivsed eesmärgid edusammude mõõtmiseks töö kvaliteedi alal. Integreeritud lähenemisviis võrdsete võimaluste ning soolise võrdõiguslikkuse suhtes tööturul tuleks välja töötada ja kõik liikmesriigid peaksid sihiks seadma töötavate vaeste arvu vähendamise 2010. aastaks poole võrra.

Euroopa Parlament avaldas uutele, 2005.–2008. aasta tööhõivesuunistele toetust. Ta toetas majanduslikke ja sotsiaalseid põhimõtteid, mille abil on määratletud integreeritud suunised, ent kutsus siiski liikmesriike üles vastu võtma ambitsioonikaid riiklikke reformiprogramme, mis on vastavuses kõnealuste suunistega. Samuti nõudis Euroopa Parlament korduvalt, et Lissaboni strateegiasse tuleb kaasata rohkem riikide parlamente. Avatud koordineerimismeetod peaks edendama parlamentide rolli. See ei puuduta mitte ainult Euroopa Parlamenti, vaid ka riikide parlamente, kes võtavad täielikult osa riiklike eesmärkide püstitamisest ja saavutamisest (Raport Euroopa tulevase sotsiaalmudeli kohta (A6-0238/2006)). Veel kutsus parlament liikmesriike üles ellu viima täielikult muudetud Lissaboni strateegia ja seadma konkreetsed eesmärgid tööhõives.

2008.–2010. aasta tööhõivesuuniste suhtes jagab parlament seisukohta, et muudetud Lissaboni strateegia hakkab tulemusi andma. Tööhõivesuunised ei vaja täielikku läbivaatamist, pigem muudatusi väga konkreetsetes punktides, eelkõige Lissaboni strateegia sotsiaalse mõõtme tugevdamise ja tööhõivekvaliteedi osas. Lissaboni strateegia ei anna tulemusi kõikide Euroopa kodanike jaoks, sest selle tulemusel võib luua rohkem töökohti, kuid mitte alati paremaid töökohti. Asjaolu, et ELis on 14 miljonit töötavat vaest, näitab, et Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade loomise strateegia ei anna tulemusi sotsiaalse kaasamise osas. Liikmesriikide ühiseid sotsiaalseid eesmärke tuleks Lissaboni tegevuskavas paremini arvesse võtta, selleks et tagada liidu kodanike pidev toetus Euroopa integratsioonile. Parlament soovitab lisada tööhõivesuunistesse tasakaalustatud paindlikkuse ja turvalisuse lähenemisviis.

Lissaboni lepingus püstitatakse tööhõive eesmärk, seades sihiks täistööhõive ja sotsiaalsed edusammud (artikli 3 lõige 3).

VIII jaotise artiklid 145–150 tehakse tööhõivepeatükiks, aga neid ei muudeta, välja arvatud artikli 130 lõige 1, mille alusel luuakse tööhõivekomitee nõukogu lihthäälteenamuse teel.

Põhiõiguste harta muutub subsidiaarsuse põhimõttest kinnipidamisega vastavalt harta VII jaotise üldsätetele õiguslikult siduvaks ning aitab tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat tugevdada.

Sotsiaalklausel Lissaboni lepingu projektis (artikkel 5a) aitab tööhõivepoliitikat tugevdada, sest selles on sätestatud: „Oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid.”

Christa Kammerhofer
08/2008