Kontroll ja jõustamine kalanduses

ÕIGUSLIK ALUS

EÜ asutamislepingu artiklid 32–37, Lissaboni lepingu (veel jõustumata) artiklid 38–43.

EESMÄRGID

Kontrollipoliitikaga püütakse tagada kalandusalaste õigusnormide täitmine ja vajaduse korral sundida neid täitma. Lühidalt on meetmete vastuvõtmine ühenduse organite ülesanne, samas kui liikmesriigid vastutavad oma võimkonnas meetmete rakendamise ja rikkumiste korral karistuste kohaldamise eest.

SAAVUTUSED

A. Taust

1. Kontrolli- ja jõustamissüsteemid enne ühise kalanduspoliitika 2002. aasta reformi

Enne 2002. aasta reformi takistas liikmesriikidel kalandustegevuse kontrollimist ja eeskirjade jõustamist eeskirjade vähene jõustamine ja puudulik täitmine ning ülepüük. Põhjuseks oli vähetulemuslik kontrollisüsteem, mille peamine probleem seisnes ühtsuse puudumises ühise kalanduspoliitika (ÜKP) jõustamisel liikmesriikides, näiteks olid neil erinevad haldusteenused, õigusaktid ja kohtumenetlused. Kitsaskohti oli ka ELi tasandil: ei olnud nimekirja karistustest, mida liikmesriigid pidid ÜKP eeskirjade tõsise rikkumise korral kohaldama, ning komisjoni inspektsioonidel ei olnud suuremaid volitusi kui liikmesriikide inspektoritel. Rahvusvahelises plaanis oli vaja paremini kindlaks määrata komisjoni ja liikmesriikide pädevused piirkondlikes kalandusorganisatsioonides.

2. Kontrolli- ja jõustamissüsteemid pärast ÜKP 2002. aasta reformi

Muudetud ÜKP (määrus (EÜ) nr 2371/2002) tõi kaasa uusi muutusi nende puuduste kõrvaldamiseks järgmiste meetmetega:

a. Suurem jõustamisalane koostöö ja ühise inspekteerimisstruktuuri loomine. See sätestati ÜKP ühtlase ja tulemusliku rakendamise tegevuskavaga (KOM(2003) 130). Ühine inspekteerimisstruktuur pidi tagama ühenduse ja liikmesriikide inspekteerimis- ja järelevalveressursside ühiskasutuse Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri (CFCA) kaudu.

b. Kalandussektoris osalejate pädevuste selgitamine

– Liikmesriigid vastutavad ÜKP eeskirjade rakendamise eest oma territooriumil ja oma vetes ning samuti neist vetest väljaspool tegutsevate nende lipu all sõitvate laevade poolt. Liikmesriigid vastutavad ka laevadele vaatlejate paigutamise ja otsuste tegemise, sealhulgas kalapüügi keelustamise eest;

– komisjon peab tagama, et liikmesriigid täidavad oma kohustusi võrdselt nii õigluse kui ka tulemuslikkuse osas. Iga kolme aasta tagant koostab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitamiseks hindamisaruande oma tegevuse kohta ÜKP eeskirjade kohaldamisel liikmesriikide poolt;

– kõigis kalandustegevustes (püügist kuni turustamise, transpordi ja töötlemiseni) osalevad ettevõtjad peavad igas tootmisjärgus täitma oma riigi seaduste ettekirjutusi.

c. Eeskirjade ühtlasem kohaldamine. Karistused on liikmesriikides endiselt erinevad ja see on takistuseks eeskirjade ühetaolisele täitmisele. Nõukogu koostab liikmesriikides tõsiste rikkumiste korral kohaldamisele tulevate karistuste loetelu.

d. Liikmesriikide pühendumuse tagamine. Reform andis komisjonile liikmesriikide kalandustegevuse kontrollimisel suurema autonoomia (näiteks võivad ühenduse inspektorid nüüd korraldada kontrolle kalalaevadel ja äriettevõtete või teiste ÜKPga seotud organite ruumides ilma asjaomase liikmesriigi inspektoriteta. Ka võib komisjon juhul, kui liikmesriigid ei ole ülepüüki lõpetanud, vähendada kalapüügikvooti). Veel on kasutusel ÜKP eeskirjade täitmise tulemustabel, mille abil püütakse tõsta üldsuse teadlikkust liikmesriikide tulemustest kontrolli- ja jõustamistegevuses ning selle kaudu saavutada paremat eeskirjade täitmist.

B. Koostöö, kontroll ja inspekteerimine

ELi kalalaevad tegutsevad ELi vetes, kolmandate riikide vetes ja avamerel. Liikmesriigid vastutavad ÜKP eeskirjade jõustamise eest kõigil nende vetes kala püüdvatel laevadel ja kõigil nende vetest väljaspool nende lipu all sõitvatel laevadel. Liikmesriigid teevad ÜKP eeskirjade täitmise tagamiseks koostööd ELi inspektoritega ja teiste liikmesriikidega.

1. Liikmesriikide koostöö omavahel ja komisjoniga

Liikmesriigid võivad ELi inspektoritega nende ülesannete täitmisel koostööd teha ja nad annavad komisjonile aru mitmesugustes küsimustes, nagu seirele eraldatud ressursid, järelevalvetegevuse katkemine ning rikkumiste arv ja liigid ja määratud karistused.

2. Liikmesriikidevaheline inspekteerimisalane koostöö

Liikmesriikidel on lubatud:

– omavahel inspektoreid vahetada;

– inspekteerida oma lipu all sõitvaid laevu kõigis ühenduse vetes peale teiste liikmesriikide 12miilise vööndi;

– inspekteerida teise liikmesriigi laevu kõigis ühenduse vetes, kui selleks on saadud luba asjaomaselt rannikuliikmesriigilt või kui on vastu võetud spetsiaalne seireprogramm (määruse (EMÜ) nr 2847/93 artikli 34 punkt c);

– inspekteerida teise liikmesriigi laevu rahvusvahelistes vetes.

Muudel juhtudel peavad liikmesriigid andma üksteisele loa inspektsioone läbi viia.

3. Ühine inspekteerimisstruktuur

Juurdepääs ühenduse vetele ja ressurssidele piirdub kalalaevadega, kellel on kalapüügilitsents ja luba kala püüda. Nende pardal peavad olema ka nõuetekohaselt paigaldatud ja töötavad seireseadmed (näiteks laevaseiresüsteem). Kalalaevade kaptenid annavad aru püügist ja lossimisest. Nad teevad oma laeva pardal viibivate inspektoritega koostööd ja täidavad muu hulgas ettenähtud lossimise, ümberlaadimise, laevade märgistamise ja identifitseerimise ning püügivahenditega seotud tingimusi. Kalandustoodete turustamisel võib neid kalalaevadelt müüa ainult registreeritud ostjatele või oksjonitele. Kõiki neid tegevusi peavad kontrollima ja inspekteerima liikmesriigid ja komisjoni inspektorid. Ühise inspekteerimisstruktuuri eesmärk on korraldada liikmesriikide kontrolli- ja seirevahendite ühist kasutamist vastavalt ELi strateegiale, et tagada kalanduseeskirjade jõustamine.

Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur (CFCA). Agentuur asutati 2005. aastal ÜKP eeskirjade täitmise parandamise keskse elemendina. See parandab ühetaolist ja tulemuslikku jõustamist tänu ELi ja liikmesriikide vahendite ühiskasutamisele kalandustegevuse kontrollimisel, inspekteerimisel ja järelevalves ning vastavale kooskõlastamisele (ühiskasutuskavad). Selline operatiivne kooskõlastamine aitab toime tulla liikmesriikide kontrollisüsteemide ebavõrdsetest vahenditest ja prioriteetidest tingitud puudustega jõustamisel. CFCA ei mõjuta liikmesriikide ja komisjoni pädevuste jagunemist, liikmesriigid vastutavad endiselt ÜKP eeskirjade kontrolli ja jõustamise eest.

C. Jõustamine ja rikkumismenetlused

1. Eeskirjade ühtlustamine

Kõigile liikmesriikidele kohaldatavate ühiste kohustuste kehtestamine on samm edasi eeskirjade parema jõustamise suunas. Mõningad kehtestatud meetmed:

a. Jälgitavus. Aitab vähendada eeskirjade rikkumist kalapüügi ajal või pärast saagi lossimist, ühtlasi saab tarbija täiendavat teavet kalandustoodete kohta turustusahela igas järgus. Jälgitavusega seostuvad mõningad kohustused, kalandustoodetega peab kaasas olema rida dokumente toodete identifitseerimiseks teel võrgust kuni toidulauani. ELi vetes tegutsevad, sealhulgas ka kolmandate riikide kalalaevad peavad olema varustatud satelliitseireseadmete, näiteks laevaseiresüsteemidega (VMS), mis võimaldavad nende tegevust rangemini jälgida.

b. ÜKP eeskirju tõsiselt rikkuvate tegevuste loetelu. Kalanduseeskirjade rikkumine ei piirdu ainult kalapüügitegevusega merel, vaid hõlmab ka kala lossimist, müüki, ladustamist, vedu ja importimist. Käitumisviisid, millega tõsiselt rikutakse ELi eeskirju, on loetletud määruses (EÜ) nr 1447/1999. NAFO piirkonnas on lepingupoolte vahel kokku lepitud, mis kujutab endast tõsist rikkumist.

2. Jõustamine liikmesriikides

Aruandekohustuste põhjal avalikustatakse liikmesriikide saavutused kalanduseeskirjade jõustamisel ÜKP tulemustabelis. Liikmesriikide komisjonile esitatavad aastaaruanded seonduvad järgmiste küsimustega:

– püügiaruande esitamise kohustused;

– kvoodi ületamine;

– püügikoormuse deklaratsioonid;

– laevaregister, registrisse kandmise ja sellest väljaarvamise korra, kehtivate võrdlustasemete ning muude kalalaevade suhtes kehtivate kohustuste järgimine;

– struktuuriabi kasutamine;

– keskkonnaküsimused (nt triivvõrkude kasutamise loaga laevad, haiuimede eemaldamine).

3. Rikkumismenetlused

Need on kõik mõne liikmesriigi vastu ametlikult algatatud komisjoni menetlused ühenduse õiguse rikkumise eest. Kõige levinumad põhjused on järgmised:

– ülepüük, kvoodi ületamine, loata kalapüük;

– valeandmete esitamine püügi ja püügikoormuse kohta;

– tehniliste kaitsemeetmete kontrolli puudumine (nt triivvõrkude kasutamine tuunikala püügil pärast vastavat keeldu ning alamõõdulise kala püük ja turustamine);

– kalandussektori kontrolli ja inspekteerimise vähene tulemuslikkus.

EUROOPA PARLAMENDI ROLL

Euroopa Parlament on alati toetanud tulemuslike kontrolli- ja jõustamismeetmete vastuvõtmist. Allpool on nimetatud mõned sellekohased raportid:

– raport ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (A6-0193/2008). Parlament esitas rea nõudmisi, nagu ÜKP sätete parem rakendamine ELi kalalaevade ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata püügi vähendamiseks; ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi saaduste turustamise keelustamine; nõue, et kala seaduslik päritolu tuleb tõendada enne kala mahalaadimist või ELi importimist; ühenduse ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate laevade registri loomine; ühiste miinimumtrahvide kehtestamine rikkumiste eest ning ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügiga tegelevate laevade ELi sadamatesse sisenemise ja nende kala seal vastuvõtmise keelustamine;

– raport ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, milles käsitletakse ühenduse kalalaevadele loa andmist püügiks ühenduse vetest väljaspool ning kolmandate riikide laevade juurdepääsu ühenduse vetele (A6-0072/2008). Parlament toetab seda ettepanekut, mis on osa ÜKP „lihtsustamisest” ning kehtestab kalapüügilitsentside taotlemise/väljastamise üldeeskirjad, muudab selgemaks komisjoni ja liikmesriikide kohustused ning määrab kindlaks kalapüügialase aruandluse nõuded. Raport sisaldab ka uuenduslikke ideid, mis võivad parandada kalanduskokkulepete tingimuste täitmist ja muuta läbipaistvamaks ELi laevade tegevuse kolmandate riikide vetes. Kuigi ei ole selge, mil määral nõukogu ettepanekut muudab ja kas teatavad küsimused lõpuks „kontrollimäärusesse” võetakse, leiab parlament, et selle ettepaneku sätete säilitamine on väga oluline.

Ana Olivert-Amado
07/2008