Ühise kalanduspoliitika teke ja areng

ÕIGUSLIK ALUS

EÜ asutamislepingu artiklid 32–37 ja Lissaboni lepingu (seni jõustumata) artiklid 38–43. Lissaboni lepinguga tehakse uues artiklis 37 ja artiklis 188n mõned uuendused seoses parlamendi osalemisega ühise kalanduspoliitika valdkonna õigusloomes.

Tähtsaim osa uuendustest on see, et ühise kalanduspoliitika eesmärkide taotlemiseks vajalikud õigusaktid võetakse vastu seadusandliku tavamenetlusega (nüüdsest alates on see kaasotsustamismenetlus). Parlamendist saab seega kaasseadusandja. Siiski on tehtud erand selles, mis puudutab „meetmeid hindade ja maksude, toetuste ja koguseliste piirangute kehtestamiseks ning kalapüügivõimaluste kehtestamiseks ja eraldamiseks” (Lissaboni lepingu artikli 43 lõige 3), mis ei muutu võrreldes EÜ asutamislepinguga, mille kohaselt võtab need komisjoni ettepaneku põhjal vastu nõukogu.

Seoses rahvusvaheliste kalanduslepingute ratifitseerimisega on Lissaboni lepingus sätestatud, et nõukogu ratifitseerib need pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist (Lissaboni lepingu artikli 188n lõige 10).

EESMÄRGID

Kalavarud on taastuv, liikuv ja ühine loodusvara, osa meie ühisest pärandist. Rooma lepinguga nähti ette ühine kalanduspoliitika: artikli 33 lõikes 1 on kehtestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid, mis kehtivad ka ühisele kalanduspoliitikale, kuna artiklis 32 määratletakse põllumajandustooted kui põllundus-, loomakasvatus- ja kalandustooted ning nende toodetega otseselt seotud esmased töötlemissaadused. Kalanduspoliitika on ühine poliitika, mis tähendab, et ühised eeskirjad võetakse vastu ELi tasandil ja neid kohaldatakse kõigis liikmesriikides. Ühise kalanduspoliitika algsed eesmärgid olid kalavarude säilitamine, merekeskkonna kaitse, Euroopa laevastike majandusliku elujõulisuse tagamine ning tarbijate varustamine kvaliteetse toiduga. 2002. aasta reformi käigus täiendati neid eesmärke vee elusressursside säästva tasakaalustatud kasutamisega nii keskkonna, majanduse kui ka sotsiaalsfääri vaatepunktist lähtuvalt. Säästvuse aluseks peavad olema teaduslikud andmed ja ettevaatuspõhimõte (kooskõlas EÜ asutamislepingu artikliga 174). Uue ühise kalanduspoliitika peamised eeskirjad jõustusid 1. jaanuaril 2003. aastal.

SAAVUTUSED

A. Taust

Ühine kalanduspoliitika oli algselt osa ühisest põllumajanduspoliitikast, kuid järk-järgult kujunes see eraldiseisvaks poliitikaks, sedamööda kuidas ühendus 1970. aastatest alates edasi arenes majandusvööndite kehtestamise kaudu ja koos uute, suurt laevastikku omavate riikide liitu astumisega. Ühendus pidi tegelema selliste konkreetsete kalandusküsimustega nagu ühiste varude kasutamine, kalavarude kaitse, laevastikku puudutavad struktuurimeetmed ja rahvusvahelised suhted.

1. Algus

Nõukogu võttis alles 1970. aastal vastu õigusaktid, millega loodi ühine kalandustoodete turukorraldus ning ühenduse kalanduse struktuuripoliitika.

2. Varasemad arengud

Kalandusel oli tähtis roll läbirääkimistel, mis lõppesid Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Taani liitumisega Euroopa Ühendusega 1972. aastal. Nende tulemusel eemalduti vaba juurdepääsu aluspõhimõttest; rannapüügi ainuõigust tagavaid majandusvööndeid laiendati 12 miililt kuni 200 miilini. Liikmesriigid nõustusid andma oma kalavarude haldamise Euroopa Ühenduse kätesse.

3. Ühise kalanduspoliitika reformid

a. 1983. aasta määrus

1983. aastal võttis nõukogu pärast aastaid kestnud läbirääkimisi vastu määruse (EMÜ) nr 170/83, kehtestades sellega uue põlvkonna ühise kalanduspoliitika, mille raames kohustuti järgima majandusvööndeid, määratleti suhtelise stabiilsuse mõiste ning sätestati lubatud kogupüügil ja kvootidel põhinevad kaitse- ja majandamismeetmed. Pärast 1983. aastat tuli ühist kalanduspoliitikat kohandada Gröönimaa lahkumisega ühendusest 1985. aastal, Hispaania ja Portugali ühinemisega 1986. aastal ning Saksamaa taasühendamisega 1990. aastal. Need kolm sündmust mõjutasid ühenduse laevastiku suurust ja struktuuri ning selle püügipotentsiaali.

b. 1992. aasta määrus

1992. aastal püüti määrusega (EMÜ) nr 3760/92, mis sisaldab kalanduspoliitikat kuni 2002. aastani reguleerivaid sätteid, parandada laevastiku püügivõimsuse ja püügipotentsiaali vahelist suurt tasakaalustamatust. Määruses pakuti lahenduseks ühenduse laevastiku vähendamist ning selle sotsiaalse mõju leevendamist struktuurimeetmete abil. Kättesaadavate varude ja kalandustegevuse vahelise tasakaalu taastamiseks ja säilitamiseks juurutati uus, püügikoormuse kontseptsioon. Juurdepääsu varudele tuli reguleerida tulemusliku litsentsisüsteemiga.

c. 2002. aasta reform

Nimetatud meetmed ei peatanud siiski ülepüüki ning paljude kalavarude kahanemine jätkus veelgi kiiremas tempos. Reformi peamine ülesanne oli tegeleda üheaegselt teatavate kalavarude kadumise ohuga, kalapüügi mõjuga mere ökosüsteemidele, kalandussektori märkimisväärsete majanduslike kahjudega, ELi turu kalaga varustamisega ning töökohtade kadumisega. Sellises kriitilises olukorras võeti 2002. aasta lõpus vastu otsus uue reformi läbiviimiseks. Otsus jõustus 1. jaanuaril 2003. aastal.

B. Uus ühine kalanduspoliitika

1. Reformi õiguslik mõõde

Nimetatud mõõde koosneb kolmest määrusest, mille nõukogu võttis vastu 2002. aasta detsembris ja mis jõustusid 1. jaanuaril 2003. aastal:

– raammäärus (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta, millega tunnistati kehtetuks määrused (EMÜ) nr 3760/92 ja (EMÜ) nr 101/76;

– määrus (EÜ) nr 2369/2002, millega muudetakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikke eeskirju ja korda kehtestavat määrust (EÜ) nr 2792/1999;

– määrus (EÜ) nr 2370/2002, millega kehtestatakse ühenduse erakorraline meede kalalaevade lammutamiseks.

2. Eesmärkide ümberorienteerimine

Uue ühise kalanduspoliitika esmane eesmärk on kanda hoolt kalandussektori säästva tuleviku eest, tagades kaluritele kindla sissetuleku ja töökohad üheaegselt merekeskkonna ökosüsteemide hapra tasakaalu säilitamise ning tarbijate varustamisega. Uus ühine kalanduspoliitika on ühenduse säästva arengu poliitika lahutamatu osa ning selles tähtsustatakse võrdselt keskkonna-, majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte.

3. Reformi uuendustest lähemalt

a. Pikaajalist perspektiivi arvestav lähenemine kalavarude majandamisele, vajadusel koos erakorraliste meetmetega

Pikaajalist perspektiivi arvestav lähenemine sätestati mitmeaastastes kalavarude taastamiskavades varudele, mis on vähenenud allapoole bioloogiliseks säilimiseks ohutut piiri ja muude varude mitmeaastastes majandamiskavades. Nii said ka kalurid oma tegevust paremini kavandada. Mitmeaastaste kavade puhul rakendatakse ettevaatuspõhimõtet ja nende aluseks on pädevate teadusasutuste soovitused. Kui kalavarude kaitset ähvardab tõsine oht, võib komisjon võtta kuueks kuuks erakorralisi meetmeid, mida võib pikendada veel 6 kuu võrra. Kui liikmesriik nende meetmetega ei nõustu, võib ta vaidlusaluse küsimusega pöörduda nõukogu poole. Teatud tingimustel võivad liikmesriigid ka kehtestada 3 kuuks oma 12miilises majandusvööndis kaitse- ja majandamismeetmeid.

b. Kalalaevastikule antava riigiabi ümberkorraldamine

Vältimaks laevastiku liigse tootmisvõimuse ja tegelike püügivõimaluste vahelise tasakaalustamatuse süvenemist, kasutatakse alates 2005. aastast abi üksnes selleks, et parandada ohutust ja töötingimusi laevadel ning tootekvaliteeti, või selleks, et võtta kasutusele valikulisemad püügitehnikad või varustada aluseid laevaseiresüsteemidega. Uus kord vahetab järk-järgult välja mitmeaastased kalalaevastiku arendusprogrammid, mis ei lahendanud ühenduse laevastiku liigse tootmisvõimsuse probleemi. Loodi lammutusfond, et aidata sektoril saavutada kalavarude taastamiskavades nõutud püügikoormuse vähendamine. Fondi eraldatavad summad on 20% võrra suuremad toetustest, mida jagab laevade kasutamisest kõrvaldamiseks Kalanduse Arendusrahastu. Samuti võib saada rahalist toetust ELi aluste alaliseks üleandmiseks kolmandatesse riikidesse, sh kolmanda riigi partneritega ühisettevõtete loomise kaudu. Liikmesriikidele antakse suurem vastutus, et saavutada parem tasakaal nende laevastiku püügivõimsuse ja olemasolevate varude vahel.

c. Sotsiaal-majanduslikud meetmed sektori toetamiseks üleminekuperioodil:

– pikendatud on toetust tegevuse ajutise katkestamise korral, mille eesmärk on toetada kalureid ja laevaomanikke, kes on sunnitud kalapüügi ajutiselt peatama;

– ennetähtaegselt pensionile jäämise toetus ja kalurite ümberõpe, mis võimaldab neil muu kutsetöö kõrvalt soovi korral jätkata kalapüüki osalise tööajaga.

d. Juurdepääs kalavarudele ja püügipiirkondadele

Kõige tundlikumate alade säilitamiseks traditsioonilise kalanduse jaoks säilivad piirangutega 12-miilised majandusvööndid kuni 2012. aastani, mil seda režiimi hinnatakse. Muude juurdepääsupiirangute üheks näiteks on Shetlandi keeluala. Järgitud on suhtelise stabiilsuse põhimõtet, mille kohaselt eraldatakse igale liikmesriigile kindlaksmääratud osa kalavarudest.

e. Tulemuslikum, läbipaistev ja õiglane kontroll

Ühenduse uue kontrolli- ja jõustamissüsteemi ühe osana teostavad kontrollimist liikmesriikide ja ühenduse inspektorid. Liikmesriigid vastutavad jätkuvalt üleastumiste korral karistuste kohaldamise eest, kuid nendevahelist koostööd tugevdatakse. Selleks moodustati Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur (CFCA) asukohaga Vigos.

f. Kalurite vahetum kaasamine neid mõjutavate otsuste tegemisse

Sel eesmärgil moodustatakse piirkondlikud nõuandekomisjonid, mille koosseisu kuuluvad kõnealuse mere- või kalapüügipiirkonna kalurid, teadlased, kalanduse ja akvakultuuriga seotud muude sektorite esindajad, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused ning keskkonnakaitsjate ja tarbijate ühendused. Piirkondlike nõuandekomisjonidega võib konsulteerida Euroopa Komisjon, nad võivad esitada soovitusi ja ettepanekuid või teavitada Euroopa Komisjoni või asjaomaseid liikmesriike probleemidest, mis on tekkinud seoses ühise kalanduspoliitika eeskirjade rakendamisega antud piirkonnas. Iga piirkondlik nõuandekomisjon tegeleb vähemalt kahe liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva merealaga. Nõuandekomisjon võtab vastu oma kodukorra. Reformijärgselt asutati 2004. aastal seitse piirkondlikku nõuandekomisjoni, et edendada ühise kalanduspoliitika raames juhtimise parandamist ning sektori erinevate huvigruppide tihedamat kaasamist selle arendamisse. Piirkondlike nõuandekomisjonide pädevusse kuuluvad Läänemeri, Vahemeri, Põhjameri, Atlandi ookean, avameri ja pelaagilised kalavarud.

4. Kaasnevad meetmed

Reformi raames esitas komisjon ka rea ühenduse tegevuskavasid, mille eesmärk on selgitada ühise kalanduspoliitika mõningaid aspekte, näiteks:

– ühenduse tegevuskava, mis käsitleb kalandust Vahemere piirkonnas;

– ühenduse tegevuskava, mis käsitleb ühisesse kalanduspoliitikasse keskkonnanõuete lisamist;

– ühenduse tegevuskava, mis käsitleb ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi likvideerimist;

– Euroopa akvakultuuri säästva arengu strateegia;

– ELi kalamajanduse ümberstruktureerimisest tulenevate sotsiaalsete, majanduslike ja piirkondlike tagajärgede leevendamist käsitlev tegevuskava;

– kalade vette tagasi laskmise vähendamist käsitlev ühenduse tegevuskava;

– ühtse kontrollistruktuuri, Euroopa Kalanduskontrolli Agentuuri loomine.

Lisaks täiendavad uut ühist kalanduspoliitikat kaks olulist komisjoni teatist:

– teatis kolmandate riikidega sõlmitavate kalandusalaste partnerluslepingute kohta;

– teatis teadusliku nõustamise parandamise kohta kalavarude majandamisel;

– eeskirjade järgimise töökava ja ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tulemustabel.

EUROOPA PARLAMENDI ROLL

A. Pädevus:

– kalandusalased õigusaktid: nõuandev roll;

– ELi liikmesus rahvusvahelistes konventsioonides ning olulist finantsmõju avaldavate lepingute sõlmimine: nõusolek.

B. Roll

Raportid ja arvamused komisjoni uute õigusloomeliste ja poliitiliste ettepanekute kohta on võimaldanud parlamendil väljendada oma nägemust ühise kalanduspoliitika mudelist.

Ana Olivert-Amado
07/2008