Energiapoliitika

ÕIGUSLIK ALUS

— Kivisüsi: ESTÜ asutamisleping, eelkõige artikkel 3 ja artiklid 57–64 (kaotasid kehtivuse aastal 2002);

— tuumaenergia: Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom), eelkõige artiklid 40–76 (investeeringud, ühisettevõtted ja tarned) ja 92–100 (tuumaenergia ühisturg);

— üldine energiapoliitika ja energiapoliitika teistes valdkondades: EÜ asutamisleping, eelkõige artiklid 100 (tarnimisraskused) ja 308.

EÜ asutamislepingu viimasel läbivaatamisel ei õnnestunud endiselt lisada energeetikat käsitlevat eraldi peatükki. Energiapoliitika on lihtsalt lisatud eesmärkide loendisse (artikli 3 punkt u); energeetika teema on samuti lisatud jaotisesse „Keskkond” (XIX jaotise artikli 175 lg 2). Lisaks mainitakse asutamislepingus üleeuroopalisi võrke, mis sisaldavad energia infrastruktuuri (XV jaotise artiklid 154, 155 ja 156 koostoimes artikliga 158).

EÜ asutamislepingus kinnitatakse seega, et ELi tegevusvaldkond hõlmab energiasektorit. On selge, et teatavad liikmesriigid ei ole veel valmis olulisi vastutusalasid ELile loovutama. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tuleb energiapoliitikat vaadelda suures osas kui liikmesriikide vastutusala.

Euroopa põhiseaduse leping sisaldaks selle vastuvõtmise korral eraldiseisvat energeetikat käsitlevat peatükki. Artikli I-14 lõike 2 punktis i on energia määratletud kui jagatud pädevus; 10. jao artiklis III-256 on välja toodud liidu energiapoliitika järgmised eesmärgid:

— tagada energiaturu toimimine;

— tagada energiaga varustamise kindlus liidus; ning

— edendada energia tõhusat kasutamist ja säästmist ning uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamist.

EESMÄRGID

ELi energiapoliitika on ikka veel suunatud pikaajalistele energiaalastele eesmärkidele, mis sätestati esmalt 1995. aastal ELi energiapoliitikat käsitlevas valges raamatus (KOM(95) 682), millele järgnesid roheline raamat „Euroopa energiavarustuse kindlust käsitlev strateegia” (KOM(2000) 769 ja järgnev raport selle kohta KOM(2002) 321). Komisjon, parlament ja nõukogu rõhutavad, et energiapoliitika peab moodustama osa turuintegratsioonil ja turueeskirjade vähendamisel põhineva ELi majanduspoliitika üldeesmärkidest ning et riiklik sekkumine peab piirduma sellega, mis on rangelt vajalik avaliku huvi ja heaolu, säästva arengu, tarbijakaitse ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kaitsmiseks. Siiski peab Euroopa energiapoliitika väljaspool kõnealuseid üldeesmärke järgima konkreetseid eesmärke, mis on kooskõlas konkurentsivõime, varustuskindluse ja keskkonnakaitsega. 2005. aastal avaldas komisjon raporti energiat käsitleva rohelise raamatu kohta (ISBN 92-894-8419-5), milles pakutakse välja algatused meetmete edendamiseks parema ja piisavama energiavarustuse saavutamiseks.

2005. aastal võttis komisjon vastu teise rohelise raamatu energiatõhususe kohta, milles pakutakse välja liikmesriikides võetavad meetmed kõikide energiaallikate tõhusama kasutuse edendamiseks (KOM(2005) 265). Sellele järgnes roheline raamat: „Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks” (KOM(2006) 105). Selles sätestati uus Euroopa ees seisev energiaalane tegelikkus, mis põhineb kolmel peamisel eesmärgil: säästev areng, konkurentsivõime ja varustuskindlus. Üldine raamistik – ELi esimene strateegiline energiaaruanne – peaks aitama kõnealuseid eesmärke saavutada. Tehakse konkreetsed ettepanekud, nagu gaasi ja elektri siseturu väljakujundamine, tagades, et ELi energia siseturg tagab varustuskindluse ja liikmesriikidevahelise solidaarsuse, nõudes tõelist, kogu ühendust hõlmavat arutelu eri energiaallikate teemal, milles käsitletakse kliimamuutusega seotud probleeme Lissaboni eesmärkidega kokkusobival viisil, toetudes strateegilisele energiatehnoloogiakavale ning tõhustades ühist energiaalast välispoliitikat.

Euroopa Ülemkogu 23.-24. märtsi 2006. aasta kohtumisel nõuti Euroopa energiapoliitikat ning paluti komisjonil ja nõukogul valmistada ette selge ajakavaga meetmed, mis võimaldavad Euroopa Ülemkogul võtta oma 2007. aasta kevadisel kohtumisel vastu prioriteetse tegevuskava.

Euroopa energiapoliitika peaks põhinema ühistel seisukohtadel pikaajalise pakkumise ja nõudluse osas ning kõikide energiaallikate eeliste ja puuduste objektiivsel ja läbipaistval hindamisel ning aitama tasakaalustatud viisil kaasa selle kolmele peamisele eesmärgile:

— energiavarustuse kindluse suurendamine ühise välispoliitilise lähenemisviisi väljakujundamise ning liikmesriikide ja partneritega peetavate dialoogide abil;

— Euroopa majanduste konkurentsivõime ja energiavarustuse taskukohasuse tagamine liikmesriikidega koostöö tegemise teel elektri ja gaasi siseturu avamise lõpuleviimiseks kõikidele tarbijatele 2007. aasta keskpaigaks. Vaja on siseturgu käsitlevate õigusaktide läbipaistvat rakendamist;

— keskkonnasäästlikkuse edendamine ELi juhtpositsiooni tugevdamisega energiatõhusust käsitleva tegevuskava vastuvõtmise teel, taastuvenergiaallikate arendamise jätkamine, biomassi käsitleva tegevuskava elluviimine, arvestades teadus-, arendus- ja tutvustamistegevusest saadavat toetust.

Peale üldiste energeetikaalaste eesmärkide on EL püstitanud mitmesuguseid valdkondlikke eesmärke, sh tahke kütuse (kivisüsi) osakaalu säilitamine energia kogutarbimises (eelkõige tootmisvõimsuse konkurentsivõimelisemaks muutmisega); maagaasi osakaalu suurendamine energiabilansis; maksimaalsete ohutustingimuste kehtestamine tuumaelektrijaamade kavandamise, ehitamise ja käitamise eeltingimusena; taastuvenergiaallikate osakaalu suurendamine. Samal ajal kui EL on saavutanud ülaltoodud eesmärkide järgimisel vaieldamatut edu, on eri liikmesriikide edukuse määr kõnealuste eesmärkide saavutamisel siiski väga ebaühtlane.

Komisjon, parlament ja nõukogu on kokku leppinud, et tuleks teha jõupingutusi, et vähemalt kahekordistada taastuvenergiaallikate osakaalu energia kogutarbimises kuni 15%ni aastaks 2010 (asenduspõhimõte). Komisjon peab kõnealuse eesmärgi kujundama ümber konkreetseteks meetmeteks. Üksikute meetmete suhtes on olemas teatav vastuseis ning vaidlus käib selle üle, kas ja millises vormis ELi tasandil meetmeid võtta.

SAAVUTUSED

A. Energia tootmine ja tarbimine: üldine ülevaade

EL on viimase kolme kümnendi jooksul saavutanud oma energiaalaste eesmärkide (energiasõltuvuse vähendamine, toornafta aseainete väljaarendamine, energia säästmine jne) suhtes mõningast edu. Alates 1975. aastast on olnud võimalik märkimisväärselt suurendada primaarenergia tootmist, seda eriti tänu naftatootmise suurenemisele Ühendkuningriigis. Hoolimata märkimisväärsest majandustoodangu suurenemisest on energia siseriikliku kogutarbimise kasv ELis olnud suhteliselt aeglane (EU-12 kogutarbimine oli 1100 miljonit naftaekvivalendi tonni 1990. aastal ja EU-25 puhul 1131,6 miljonit naftaekvivalendi tonni 2003. aastal; energia tarbimine on suurenenud, kuid viimase paari aasta jooksul aeglasemas tempos – praegu orienteeruvalt 0,8% aastas). Kõnealune suundumus on viimastel aastatel muutunud, kuna 2030. aastaks on prognoositud sõltuvuseks 70%, kuid lõppkokkuvõttes mitte nafta tootmise languse tõttu Ühendkuningriigis. EL impordib praegu 76,6% oma naftanõudlusest, 53% gaasinõudlusest ja 35,4% kivisöenõudlusest ning hinnangute kohaselt on 2030. aastaks ELi sõltuvus naftaimpordist 90% ja gaasiimpordist 80%.

Tootmise ja tarbimise, energiasõltuvuse ja eelkõige energia säilitamise eesmärkide ja toornafta asendamise osas valitsevad liikmesriikide vahel siiski veel märkimisväärsed erinevused. Liikmesriikide vahel esineb samuti suuri erinevusi seoses üksikute energiaallikate osaga kogutarbimises. See ei puuduta mitte ainult struktuurilisi erinevusi liikmesriikide vahel, vaid ka erinevaid riiklikke energiaalaseid eesmärke (näiteks tuumaenergia osas).

Energia siseturu ühtlustamiseks võeti 2003. aastal vastu määrus, millega kehtestatakse piiriülese elektrikaubanduse eeskirjad ((EÜ) nr 1228/2003). Lisaks kehtestati direktiiviga 2003/54/EÜ elektrienergia siseturu ühiseeskirjad ja direktiiviga 2003/55/EÜ loodi sama mehhanism maagaasi siseturu jaoks. Euroopa Liidu õigusaktides sätestatakse, et hiljemalt alates 2007. aasta juulist peaksid kõik tarbijad saama vabalt valida gaasi- ja elektritarneid. Lisaks on ELi eesmärk tagada, et täiustatakse infrastruktuuri (nt elektri ja gaasi põhivõrgud), et transportida energiat nii tõhusalt kui võimalik sinna, kus seda vajatakse. Lõpetuseks – ELi igas riigis on loodud reguleerivad asutused eesmärgiga tagada, et tarnijad ja võrguettevõtted töötavad nõuetekohaselt ja osutavad oma klientidele lubatud teenuseid (määruses (EÜ) nr 1775/2005 käsitletakse maagaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimusi; direktiivis 2004/67/EÜ käsitletakse maagaasitarnete kindluse küsimust. Gaasiedastusvõrkudele juurdepääsu reguleerimist käsitletakse dokumendis KOM(2003) 741).

B. Üksikud energiapoliitika valdkonnad (valdkondlikud aspektid)

1. Kivisüsi ja muud tahked kütused

ELi energiapoliitika eesmärgid on kivisöe kasutamise edendamine ja omamaise tootmisvõimsuse muutmine konkurentsivõimelisemaks, et saavutada märkimisväärne kasv tahkete kütuste tarbimises. ELi laienemine 2004. aasta mais tähendas kivisöe rolli muutumist ELis, pidades silmas nii kivisöevarusid kui ka tootmis- ja tarbimisviise. Alates laienemisest 2004. aastal on ELis arutatud intensiivselt paljusid energiaga seotud küsimusi, sh varustuskindlus, millele muu hulgas andis tõuke Ukraina–Venemaa gaasivaidlus 2006. aasta alguses. Praegu viib komisjon läbi Euroopa energiaturgusid käsitlevate vastuvõetud õigusaktide hetkeseisundi ja mõju läbivaatamisi. Kivisöe põletamine on seotud õhku saastavate ainete (nagu vääveldioksiid) ja süsinikdioksiidi (CO₂) eraldumisega. Kivisüsi on siiski rikkalik kütus ja mängib olulist rolli energiavarustuse kindluse alastes aruteludes ning teistes küsimustes (näiteks energialiikide kogum, koostootmine, sõltumatus jne). Paljudel liikmesriikidel on kivisöevarusid, mis loob nii töökohti kui ka ekspordivõimalusi. Arvestades, et kivisüsi jääb ülemaailmse elektritootmise jaoks järgmiste kümnendite jooksul tõenäoliselt oluliseks kütuseks, on puhta kivisöe majandusliku ja tehnoloogilise potentsiaali arendamiseks palju ära tehtud. Puhtaid söepõletustehnoloogiad on arendatud ja kasutatud ning neil on endiselt potentsiaali edasiarenduseks. Üha rohkem on arendatud süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kui ka kasvuhoonegaaside heitme vähendamise võimalust^[1]. Süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise eri elemendid ja tehnoloogiad on saavutanud erineva arengutaseme, kuid üldkokkuvõttes moodustavad need huvitavate võimaluste kogumi, mis aitab kaasa nii tulevase elektrinõudluse rahuldamisele kui ka kliimamuutuse vähendamise eesmärkide saavutamisele (Kyoto ja Kyoto-järgsete eesmärkide saavutamine).

2. Süsivesinikud

ELi energiapoliitika eesmärgiks on toornafta asendamine teiste energiavormidega, kusjuures samal ajal julgustatakse ka indigeensete süsivesinike uurimist (avamereuuringute teostamine jne) ja kasutamist. Varustuskindlust tuleb toetada allikate mitmekesistamise ja kohustuslikke varusid käsitlevate ELi eeskirjadega (liikmesriigid peavad eelmise aasta arvandmetele tuginedes hoidma peamiste naftatoodete 90 päeva varusid).

3. Tuumaenergia ja tuumkütused

Tuumaenergiale antakse ELi energiapoliitika eesmärkides endiselt võtmetähtsusega roll. Siiski muutis 1986. aasta Tšernobõli katastroof tuumaenergia vaieldavaks. Tuumaenergiast loobumine on kõige varem saavutatav keskpikas perspektiivis, kuid igal juhul tuleb tuumaelektrijaamade ohutusstandardite täiustamiseks teha suuremaid jõupingutusi. Hoolimata Euratomi asutamislepingust ei ole komisjoni volitused kaugeltki piisavad (näiteks ohutuse ja keskkonda laskmise kohta puuduvad ühtsed standardid; puudub menetlus ELiga konsulteerimiseks riigipiiride lähedal paiknevate elektrijaamade osas; puuduvad selged ELi sätted tuumkütuste ja tuumajäätmete ladustamise ja transpordi kohta; raskused kiirguskaitse põhistandardite kehtestamisel; puudub piisav ELi teavitamis- ja seiresüsteem tuumaseadmete rikete korral, katastroofi puhuks puuduvad kokkulepitud hädaolukorra menetlused, jne).

Energiavarustuse kindlust käsitlevas rohelises raamatus liigitati tuumaenergia (koos kivisöe, gaasi ja taastuvenergiatega) mitte kõige paremaks võimalikuks energia saamise vahendiks ja tõstatati küsimus selle kohta, kuidas EL saab arendada tuleviku jaoks tuumasünteesitehnoloogiat ja reaktoreid, tugevdada tuumaohutust ning leida lahendused tuumajäätmete probleemile. Kuna tuumaohutust ei saa enam vaadelda pelgalt riigisisesest vaatenurgast, võttis komisjon 2003. aasta jaanuaris, laienemise ettevalmistuste ajal, vastu uue lähenemisviisi tuumaseadmete ja tuumajäätmete ohutuse suhtes (KOM(2003) 32). 2004. aastal esitas komisjon parandatud ettepaneku KOM(2004) 526, mis põhineb muu hulgas Euroopa Parlamendi soovitustel, mis koondati kahe uue direktiivi ümber: üks tuumarajatiste ohutuse valdkonnas (mis võeti 2006. aastal lõplikult vastu nõukogu määrusena) ja teine, mis käsitleb radioaktiivsete jäätmete käitlemist.

4. Taastuvenergiaallikad ja energiatõhusus

Taastuvenergia edendamine on üks ELi energiapoliitika peamisi eesmärke. Nagu eespool mainitud, on eesmärk kahekordistada taastuvenergia osa energia kogutarbimises kuni 15%ni aastaks 2010 ja suurendada taastuvenergiaallikate osa elektrienergia siseturul 22,1%ni kogutoodangust (direktiiv 2001/77/EÜ). Euroopa arukat energeetikat käsitlev otsus nr 1230/2003/EÜ sisaldab meetmeid taastuvenergia edendamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks. On olemas allprogrammid, milles toetatakse säästva arengu projekte ning laiendatakse ELi ja arengumaade vahelist taastuvenergiaallikate alast koostööd. Raamprogrammi väärtus on 200 miljonit eurot ajavahemikul 2003–2006, kuigi nii komisjon kui ka Euroopa Parlament taotlesid hoopis suuremat summat.

2002. aastal võeti vastu direktiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta (eelkõige soojustus, õhu konditsioneerimine ja taastuvenergiaallikate kasutamine) (kuulub rakendamisele aastast 2006). See puudutab eelkõige ehitiste energiatõhususe arvutamise meetodit, miinimumnõudeid uute ja olemasolevate suurehitiste puhul ning energiatõhususe sertifitseerimist.

Komisjon tahtis oma kavandatud 2002. aasta juuli direktiiviga (KOM(2002) 415) anda uut hoogu koostootmise, st soojuse ja elektri koostootmise arendamisele ja kasutamisele. Elektri ja soojuse tootmine on ühtne terviklik protsess, mis toob kaasa primaarenergia säästu ja on seega täiendav vahend ELi energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks. Ettepanek tõi kaasa vastuolulised arutelud nii nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis ning käsitleb peamiselt soojuse ja elektri koostootmisjaamades toodetud elektri ühtse määratluse kehtestamist. Direktiiv võeti vastu kaasotsustamismenetluse kaudu 2004. aasta veebruaris (2004/8/EÜ).

2003. aasta mais võeti vastu direktiiv 2003/30/EÜ biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamise edendamise kohta transpordisektoris. Direktiivi eesmärk on edendada diislikütuse või bensiini asemel biokütuste ja teiste taastuvkütuste kasutamist transpordis igas liikmesriigis, et toetada eesmärke, nagu kliimamuutusega seotud kohustuste täitmine, keskkonnasõbralik varustuskindlus ja taastuvenergiaallikate edendamine. Direktiivis palutakse liikmesriikidel tagada, et nende turgudele viidaks biokütuste ja teiste taastuvkütuste minimaalne osa ja et selleks püstitataks riigisisesed soovituslikud eesmärgid. Kõnealuste, direktiivis sätestatud eesmärkide kontrollväärtused on 2% 31. detsembriks 2005 ja 5,75% 31. detsembriks 2010, mis on arvutatud kogu nende turgudele viidud transpordis kasutatava bensiini ja diislikütuse energiasisalduse põhjal.

5. aprillil 2006 võeti vastu direktiiv 2006/32/EÜ energia lõpptarbimise tõhususe ja energiateenuste kohta (millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 93/76/EMÜ). Selle eesmärk oli energiatõhususe parandamine ELis ja energiateenuste turu (nt valgustus, küte, soe vesi, ventilatsioon jne) edendamine.

2004. aasta mais võttis komisjon vastu teatise nõukogule ja parlamendile, milles tehti ettepanek hinnata taastuvenergiaallikate panuse mõju ELis, ja esitas ettepanekud konkreetsete meetmete võtmiseks (KOM(2004) 366).

Seejärel tunnistas Euroopa Parlament oma resolutsioonis, milles käsitletakse taastuvenergia osa ELis, ja ettepanekutes konkreetsete meetmete võtmiseks (2004/2153(INI)) taastuvenergia erakordset tähtsust ja rõhutas 2020. aastaks kohustuslike eesmärkide püstitamise tähtsust, mis saadavad selge signaali turuosalistele ja riikide poliitikakujundajatele, rõhutades, et taastuvenergia on energeetika tulevik ELis ning ELi keskkonna- ja tööstusstrateegia osa. Komisjon järgnes 7. detsembri 2005. aasta teatisega „Biomassi tegevuskava” KOM(2005) 628, milles sätestatakse meetmed puidust, jäätmetest ja põllumajanduskultuuridest saadava biomassi energia arendamise edendamiseks turupõhiste algatuste loomise ja turu arengu tõkete kõrvaldamise abil. Komisjoni 8. veebruari 2006. aasta teatise „ELi biokütuste strateegia” KOM(2006) 34 eesmärk oli edendada biokütuseid veelgi ja valmistuda nende laiaulatuslikuks kasutamiseks ning uurida arengumaade võimalusi.

Rohelises raamatus „Euroopa strateegia säästva, konkurentsivõimelise ja turvalise energia tagamiseks” pannakse erilist rõhku taastuvenergiale, mille täielik potentsiaal realiseeritakse üksnes taastuvenergia pikaajalise arendamise ja rakendamise kohustuse abil. Lisaks sellele kavatseb komisjon ellu viia taastuvenergia tegevuskava.

C. Teadus-, arendus- ja tutvustamistegevuse projektid (*4.13.)

ELi teadustegevuse raamprogramm hõlmab paljusid energia-, teadus-, arendus- ja tutvustamistegevuse projekte energiapoliitika eesmärkide toetamiseks. Need on välja töötatud selleks, et parandada traditsioonilise energia vastuvõetavuse tasandit, konkurentsivõimet ja kohaldamisala (nt reaktorite ohutus ja radioaktiivsete jäätmete käitlemine, kivisöe puhul gaasistamine ja veeldamine), julgustada uute energiavormide (alternatiivsed energiaallikad, uued säästva energiavarustuse tehnoloogiad, tuumasüntees) kasutuselevõttu ning energiasäästu ja energia ratsionaalset kasutamist.

Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmes raamprogramm kestab 2007. kuni 2013. aastani (KOM(2005) 119) ning selles püstitatakse teadustegevuse eesmärgid, mida tuleb energiatarbe vähendamise peamiste eesmärkide saavutamiseks täita. Lisaks kavandatakse selles laiem koostöö ja teadusuuringute kontsentreerimine kõnealuses valdkonnas, kaasa arvatud ettepanekud kõnealuste meetmete rahastamiseks (vt ka *4.13.).

D. Siseturg

Energiasektoris nõuab siseturu väljakujundamine paljude takistuste ja kaubandustõkete kõrvaldamist, maksu- ja hinnapoliitika ning meetmete ühtlustamist normide ja standardite ning keskkonnaalaste ja ohutuseeskirjade suhtes. Elektri ja gaasi edastamist käsitlevate direktiivide vastuvõtmise järel 1990. ja 1991. aastal lepiti 25. juulil 1996. aastal (direktiiv 96/92/EÜ) kokku edaspidise elektrivõrkude avamise suhtes suurtele tööstustarbijatele (kolmandate isikute juurdepääs). Gaasituru direktiiv 98/30/EÜ võeti vastu 22. juunil 1998. aastal. Komisjon annab parlamendile igal aastal kõnealuste direktiivide rakendamise kohta aru.

Kahe täiendava direktiiviga elektri (2003/54/EÜ) ja gaasi (2003/55/EÜ) kohta ning määrusega (EÜ) nr 1228/2003, milles käsitletakse võrkudele juurdepääsu tingimusi piiriüleses elektrikaubanduses, pidi elektri ja gaasi energiaturg olema konkurentsile täiesti avatud 2005. aastaks (2007. aastaks kodumajapidamiste jaoks). Kuna mitte iga liikmesriik ei ole võtnud asjakohaseid meetmeid kõnealuste direktiivide rakendamiseks, saatis komisjon 2006. aasta aprillis rikkumisi käsitlevad kirjad nendele liikmesriikidele, kus esines küsimusi seoses piiriüleste võrguvõimsuste eelisjärjekorras jaotamistega liberaliseerimiseelsete lepingute kasuks. Praegu uurib komisjon liikmesriikide vastuseid ja hindab, kas on vaja täiendavaid meetmeid. Mitme liikmesriigi puhul on eelisjärjekorras juurdepääs juba tühistatud.

Asutatakse liikmesriikide reguleerivad asutused, kes teostavad järelevalvet avalike teenustega seotud kohustuste, varustuskindluse ja tariifide kujundamise üle. Tulevikus peab elektriallikas olema täpselt märgistatud. Et tugevdada konkurentsi elektri siseturul ja edendada energia infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid ja varustuskindlust, võeti vastu 18. jaanuari 2006. aasta direktiiv 2005/89/EÜ (elektrienergia varustuskindluse ja infrastruktuuriinvesteeringute kohta) (millega kaasnes veel üks komisjoni algatus energia infrastruktuuri ja varustuskindluse kohta, KOM(2003) 743). Kavandatud uue, gaasiedastusvõrkudele juurdepääsu tingimuste reguleerimist käsitleva määruse (KOM(2003) 741) võttis nõukogu vastu 12. detsembril 2007.

Direktiiviga 2003/96/EÜ kehtestati uus ELi energiatoodete maksustamissüsteem. Siseturu nõuetekohane toimimine ja teiste ELi poliitikavaldkondade eesmärkide saavutamine nõuavad maksustamise miinimumtasemeid ELi tasandil enamiku energiatoodete puhul, sh elekter, maagaas ja kivisüsi. Lisaks on energiatoodete ja vajaduse korral elektri maksustamine üks olemasolevatest vahenditest Kyoto protokolli eesmärkide saavutamiseks. Direktiiviga 2003/96/EÜ laiendatakse ELi miinimummäärade süsteemi kohaldamisala (mis praegu piirdub mineraalõlidega) kõikidele energiatoodetele, peamiselt kivisöele, gaasile ja elektrile.

Lisaks on komisjon teinud ettepaneku võtta vastu direktiiv (KOM(2003) 739), milles püstitatakse eesmärgid energia ja energiateenuste tõhusama lõpptarbimise nimel. Kõnealuse ettepaneku võttis nõukogu vastu 4. aprillil 2006.

E. Kasvuhooneefekt ja rahvusvaheline koostöö

EL on rõhutanud oma kohustust teha rahvusvahelist koostööd ja võidelda kasvuhoonegaaside heitme mõju vastu. Siiski ei ole 1992. aasta ettepanekut süsinikdioksiidi- ja energiamaksu kohta (KOM(92) 226) mitme liikmesriigi tugeva vastuseisu ja rahvusvahelistel turgudel peamiste konkurentide (USA ja Jaapan) toetuse puudumise tõttu veel rakendatud. Kasvuhoonegaaside (eelkõige süsinikdioksiidi) heitme vähendamiseks ettenähtud kooskõlastatud tegevuskava tähtsus sai selgeks ÜRO Kyoto konverentsil 1997. aasta detsembris. EL on lubanud vähendada süsinikdioksiidi heidet ajavahemikul 2008–2012 võrreldes 1990. aasta tasemega 8% võrra. Pärast pikka ja vastuolulist vaidlust kiideti 2003. aasta juulis heaks kasvuhoonegaaside heidet käsitlev direktiiv (2003/87/EÜ). 2005. aastaks loodi maailma üks suuremaid heitmekogustega kauplemise süsteeme ja praegu on see läbivaatamisel – kaalumisel on teine etapp 2012. aastaks. Uute liikmesriikide liitumine ELiga tekitab vajaduse kaasata nad energia siseturule, et nad saaksid kasu avatud konkurentsist, energiatõhususe parandamisest ja taastuvenergiaallikate järkjärgulisest kasutuselevõtust.

EUROOPA PARLAMENDI ROLL

Parlamendi peamine ülesanne on veenda liikmesriike, et pikaajaline ühine huvi kõnealuste probleemide lahendamise vastu ELi tasandil on olulisem kui lühiajalised riigisisesed huvid, mille puhul võib eelistada teisi lahendusi. Parlament on korduvalt toetanud energeetikat käsitlevat eraldi peatükki, mida praegu esimest korda ELi põhiseaduses kavandatakse. Praegu käimasoleval arutelul, mis käsitleb ELi tulevast energiapoliitikat, nõuab Euroopa Parlament isegi veel jõulisemalt oluliste energiapoliitika eesmärkide (energiatõhususe suurendamine, alternatiivsete energiaallikate ja kindlate energiavarustussüsteemide arendamine, kasvuhooneefekti vastu võitlemine ja rahvusvahelise koostöö ning selgitustöö tegemine seoses süsinikdioksiidi- ja energiamaksudega) elluviimist.

Parlament võttis 2005. aastal vastu kaks olulist algatust – esimene naftast sõltuvuse kohta (PE A6-0509/2005), milles nõutakse laialdasemat meetmete võtmist energiaallikate mitmekesistamiseks ja sidusa ülemaailmse energiastrateegia loomiseks, ning teine resolutsioon taastuva energia osakaalu kohta (A6-0227/2005), milles Euroopa Parlament nõuab konkreetsete meetmete võtmist klassikaliste energiaallikate asendamiseks, kusjuures kasutataks kõiki teisi taastuvenergia liike, nimelt tuuleenergia, hüdroelektrijaamad, päikeseenergia, geotermilisel energial töötavad elektrijaamad ja biomass.

14. veebruaril 2006 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, mis sisaldas soovitusi kütmise ja jahutamise kohta taastuvatest energiaallikatest (2005/2122(INI)). Ettepaneku eesmärk on hinnata ja ära kasutada majanduslikku potentsiaali, et suurendada taastuvate energiaallikate osakaalu kütmise ja jahutamise valdkonnas aastaks 2020 ELis praeguselt 10%-lt realistliku kuid ambitsioonika tasemeni, milleks on vähemalt 20%, püstitades samas siduvad riiklikud eesmärgid.

2006. aasta märtsis võttis Euroopa Parlament vastu ühisresolutsiooni energiavarustuskindluse kohta ELis, milles nõutakse tungivalt, et komisjon ja nõukogu saavutaksid resoluutsema ja konkreetsema, uute ambitsioonikate eesmärkidega Euroopa energiapoliitika.

Euroopa Parlament tegi algatusraportis energiatõhusust käsitleva rohelise raamatu kohta ehk kuidas saavutada vähemaga rohkem (2005/2210(INI)) ettepaneku luua energiatõhususe fond, mille abil saaksid kohalikud energia- ja keskkonnaagentuurid rahalist toetust.

Euroopa Parlament on õigusloomega mitteseotud resolutsioonis ELi ja Venemaa suhete kohta (2004/2170(INI)) vaaginud ka rahvusvahelisi aspekte. Resolutsioonis rõhutatakse vajadust arendada veelgi ja rakendada Euroopa ühist energiastrateegiat, mis hõlmab tootjaid, turustajaid ja tarbijaid ning millega luuakse läbipaistev ja säästev energiasüsteem, mis parandab energiatarnete piirkondlikku mitmekesisust.

Miklos GYÖRFFI
09/2006