Tarbijapoliitika: põhimõtted ja vahendid
ELi tarbijakaitse hakkas kujunema nõukogu 1975. aasta resolutsiooniga ning sellest on saanud üha olulisem Euroopa poliitikavaldkond, eriti seoses siseturu väljakujundamisega. Tarbijate koolitamine ja neile õiguskaitse tagamine on muutunud üheks suurimaks ülesandeks.
ÕIGUSLIK ALUS
EÜ asutamislepingu artiklid 95 ja 153.
EESMÄRGID
Artikkel 95 on õiguslikuks aluseks ühtlustamismeetmetele, mille eesmärk on siseturu rajamine, ning selles rõhutatakse, et tarbijakaitsemeetmete puhul tuleb tagada kaitstuse kõrge tase, võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi.
Artikliga 153, mida muudeti Amsterdami lepinguga, kehtestati õiguslik alus paljudele meetmetele Euroopa tasandil. Selles sätestatakse, et ühendus aitab „kaitsta tarbijate tervist, turvalisust ja majanduslikke huve, samuti edendada nende õigust teavitamisele, koolitamisele ja organiseerumisele oma huvide kaitseks”. Samuti nähakse ette, et tarbijate huvidele tuleb pöörata suuremat tähelepanu kõigis ELi poliitikavaldkondades. Artikliga 153 tugevdatakse seega artiklit 95 ja laiendatakse selle mõjuala ühtse turu küsimustest kaugemale, hõlmates juurdepääsu kaupadele ja teenustele ning kohtutele, avalike teenuste kvaliteeti ning toitumis-, toidu-, eluaseme- ja tervishoiupoliitika teatavaid aspekte. Samuti on kõnealuses artiklis sätestatud, et ELi meetmed ei takista ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast rangemaid meetmeid, kui need on kooskõlas EÜ asutamislepinguga.
Tänu eeltoodule on tarbijapoliitika tänapäeval osa liidu strateegilisest eesmärgist parandada kõigi kodanike elukvaliteeti. Lisaks otseselt õiguste kaitset käsitlevatele meetmetele tagab liit tarbija huvide arvesse võtmise kõikide valdkondade õigusaktides (nõukogu 31. detsembri 1986. aasta resolutsioon). Oluline on, et sama kõrgetasemeline tarbijakaitse laieneks kõigile 460 miljonile ELi kodanikule (nõukogu 9. novembri 1989. aasta resolutsioon tarbijakaitsepoliitika uuendamise tulevaste prioriteetide kohta). Peamisteks vahenditeks loetakse ELi õigusakte, koostööd liikmesriikide asutustega, ühiseid tegevuskavu, tarbijate ja äriorganisatsioonide kaasreguleerimist, heade tavade suuniseid ja tarbijakaitse organisatsioonide toetust.
SAAVUTUSED
A.Üldine taust
EL hakkas tarbijakaitsemeetmeid rakendama mitmesuguste tegevuskavade kaudu, alustades nõukogu 14. aprilli 1975. aasta resolutsiooniga.
Ühtse turu lõpuleviimise järel loetakse tarbijakaitsepoliitika eesmärke ELi tähtsamate poliitikavaldkondade osaks.
Viimases programmis, mis käsitleb Euroopa tarbijapoliitika strateegiat aastateks 2002–2006 (nõukogu 2. detsembri 2002. aasta resolutsioon), määratakse kindlaks kolm vahe-eesmärki, mida rakendatakse korrapäraselt läbivaadatava lühiajalise tegevusprogrammi raames (otsus nr 20/2004/EÜ), ning need on järgmised:
– tarbijakaitse üldine kõrge tase;
– tarbijakaitse eeskirjade tulemuslik rakendamine;
– tarbijaorganisatsioonide kaasamine ELi poliitika väljatöötamisse.
Praegu on ELi tarbijakaitsepoliitika eesmärgid:
– tagada peamised ohutus- ja tervishoiunormid, mis annavad tarbijale teises riigis sisseoste tehes kindlustunde, et tooted on ohutud (vt arvukaid ühenduse ökomärgist käsitlevaid Euroopa õigusakte);
– tagada, et tarbijad oleksid kaitstud ebaseadusliku ja kuritahtliku tegevuse eest;
– võimaldada üksikisikutel saada teavet ja aidata mõista neid puudutavaid õigusakte;
– luua kogu liidus ühine ja ühtne keskkond tarbijakaitse eeskirjade tulemuslikuks jõustamiseks;
– tagada, et tarbija huvid oleksid kaasatud kõigisse ELi olulisematesse poliitikavaldkondadesse alates keskkonnast ja transpordist kuni finantsteenuste ja põllumajanduseni.
Komisjoni hinnangul on oluline tuleviku eesmärk ühtlustada ja lihtsustada tarbijakaitsega seotud meetmeid ja õigusakte, mis hõlmavad praegu lisaks pretsedendiõigusele ja mitmesugustele liikmesriikide eeskirjadele ka paljusid direktiive. Kehtivate eeskirjade lihtsustamine oleks kasulik nii tarbijatele (juurdepääs suuremale kaubavalikule soodsama hinnaga) kui ka ettevõtjatele (vähendades nende kohustusi). Lihtsustamine on võimalik, võttes vastu kas uusi direktiive või raamdirektiive, mida täiendavad sihtdirektiivid ja siseriiklikud eeskirjad. Komisjoni hinnangul on raamdirektiivi meetod tulemuslikum koos kehtivate iseregulatsiooni meetmetega või toimimisjuhenditega ja ettevõtete vabatahtlike tarbijatele suunatud tegevustega (muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse ühenduse tervise ja tarbijakaitsepoliitika tegevusprogramm aastateks 2007–2013; KOM(2006) 235 (lõplik)).
B.Valdkondlikud meetmed
1. Tarbijarühmad
ELi institutsioonide eesmärk on kaasata tarbijate huvide esindajad.
Otsuses nr 20/2004/EÜ, millega kehtestatakse tarbijapoliitika toetamiseks mõeldud ühenduse meetmete rahastamise üldine raamistik, nähakse ette, et komisjoni abistab nõuandekomitee (vt ka otsust 2003/709/EÜ).
2. Tarbijate koolitamine
EL on võtnud tarbijate koolitamise meetmeid erinevatel astmetel, näiteks lisades tarbijahariduse järk-järgult põhi- ja keskkooli õppekavasse. Komisjon on katsetanud ka õpetajakoolituse projekte.
Ajavahemikuks 2007–2013 kavandatud programmi eesmärk on algatada teisi asjaomaseid erimeetmeid, nagu tarbijaõiguste ja -poliitika magistrikursuste korraldamise toetamine ülikoolides.
3. Tarbijate teavitamine
Tarbijate võime ennast kaitsta on otseselt seotud teadmistega. Poliitikameetmed olid üldiselt suunatud hindade läbipaistvusele, tooteteabele, tarbija teavitamise teenuse väljatöötamisele ja toodete võrdluskatsete sagedasemale korraldamisele.
Esimene samm astuti direktiiviga 98/6/EÜ, milles kehtestati siseturul pakutavate toodete hindade avaldamise üldised eeskirjad.
Direktiividega 90/313/EMÜ ja 2003/4/EÜ kehtestati eeskirjad keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta.
EL asutas teabe edastamiseks ja tarbijate kaebustega tegelemiseks Euroopa tarbija nõustamiskeskuste võrgustiku (ECC-Net), samuti on tugevdatud sidemeid tarbijaorganisatsioonidega ja nende omavahelist suhtlust. Eelmisega sarnane võrgustik FIN-NET täidab piiriüleste finantsteenustega seotud kaebuste osas samasugust rolli.
Komisjon on avaldanud ka tarbija käsiraamatu.
4. Tarbijate õiguste õiguslik kaitse
Alates Amsterdami lepingu jõustumisest on üks peamisi ülesandeid olnud tagada tarbijate huvide võimalikult kõrgetasemeline ja tõhus õiguskaitse haldus-, kohtu- ja kohtuvälise menetluse abil.
Peaaegu kõikide direktiividega on kehtestatud kohtulikku ja alternatiivset vaidluste lahendamist käsitlevaid õigusnorme, mida tarbijad saavad kasutada oma õiguste kaitseks siseriiklike vaidluste tekkimisel ning mille eesmärk on tagada tegevuse tõhusus ja vältida eelkõige alternatiivse vaidluste lahendamise ja ettekirjutuste abil liigset koormust ja kulusid tarbijale.
5. Teaduslik tugi
Otsusega 93/53/EMÜ loodi päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja eripärasertifikaatide teaduskomitee.
Otsusega 2004/210/EÜ loodi kolm juhtivat teaduskomiteed, et kaasata tarbijatega seotud küsimustesse ulatuslikumalt teaduslikku kogemust ja teavet. Teaduskomiteede nõuanded on nüüd avalikud (kättesaadavad ka Internetis).
6. Hoiatamissüsteemid
Olemasolevad teabevõrgud on Euroopa tarbijakeskuste võrgustik ECC-Net, toiduks mittekasutatavate toodete jaoks mõeldud kiire teabevahetuse süsteem RAPEX, toiduainetealane kiirhoiatussüsteem, nakkushaiguste seire ja tõrje võrgustik, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus, Euroopa õigusalase koostöö võrgustik ja siseturu probleemide lahendamise süsteem Solvit. Siseturu toodete alane hoiatussüsteem on praegu olemas Euroopa Komisjonil ning seda saavad tarbijad kasutada kaebuste esitamisel.
EUROOPA PARLAMENDI ROLL
Parlament avaldas tugevat ja järjepidevat survet teistele institutsioonidele, et need tegeleksid igakülgselt tarbijate probleemidega ning see viis ühtse Euroopa akti muutmiseni, mille tulemusel jõuti tarbijakaitsepoliitikas, mis seni oli keskendunud siseturu edendamiseks tehtavale standardite tehnilisele ühtlustamisele, tõdemuseni, et tarbijakaitsel on otsustav osa kodanike Euroopa loomise eesmärgi saavutamisel. Kaasotsustamismenetluse kasutusele võtmine ja nõukogus kvalifitseeritud häälteenamusega vastuvõetavate õigusaktide valdkondade laiendamine andis Euroopa Parlamendile volituse tugevdada ühenduse tegevust kõnealuses valdkonnas.
Euroopa Parlament on tegutsenud eeskätt selle nimel, et järgmistele valdkondadele eraldataks rohkem eelarvevahendeid:
– tarbijate teavitamine ja koolitamine;
– tarbijate esinduste väljaarendamine liikmesriikides;
– põhjalikuma tarbijakaitsepoliitika väljatöötamise vajadus;
– siseriiklike tarbijarühmade tegevuse parem kooskõlastamine ELis;
– Euroopa tarbijanõustamiskeskuste vajadused.
Azelio Fulmini
06/2006